Vere loovutamine bussis

Esmaspäeva õhtuks jõudis Marta Eestist külla ja selleks, et aega mitte raisata otsustasin juba teisipäeval talle linna olulisemate vaatamisväärsuste ekskursiooni teha. Mul oli hommikul ka hispaania keele tund, kuhu ta väga huvitatud kaasa tulema polnud ja nii veetis ta selle aja Templo de Debob’i  kandis jalutades ja koeri vaadates 😀

Pärast keelekooli seadsime sammud Gran Via tänavale ja sealt edasi Puerta del Sol’i väljakule, kus ootas meid vere loovutamise buss. Olen seda bussi ka varem nii kodu juures kui täitsa südalinnas näinud, aga sees uudistamas käinud pole. Koos tundus justkui julgem ja nii me sisse astusime. Tuli välja, et vere loovutamiseks pead olema resident, aga see meid väga ei seganud, sest nagunii tahtsin ainult mina seda täna teha. Pärast lühikest hispaaniakeelset intervjuud olin doonoriks registreeritud ja asusin ankeeti täitma. Seejärel saadeti mind imepisikesse boksi hemoglobiini määrama. Sellega oli kõik korras.

 

Ma täitsa imestasin kui hemoglobiini tädi hakkas spetsiaalselt narkootikumide tarvitamise ja seksuaalpartnerite rohkuse kohta aru pärima. Tuleb välja, et ma olin lause struktuurist natukene valesti aru saanud ja märkinud mõlema kohta jaatavalt 😀 Pärast veel mõnele küsimusele vastamist ja olukorra selgitamist itsitasime mõlemad natukene ja ta parandas vastused ära.

Hemoglobiini määramise järel saadeti mind bussi tagumisse osasse, kus ootasid mind 2 sõbralikku arstionu. Kui alguses Martat bussi esimesest osast edasi ei lastud, siis vere loovutamise ajaks tohtis ta tagumises osas istet võtta. Kokku oli 4 vereloovutamise kohta ja kuna enne mind oli vaid üks vanem mees, siis hakati minuga kohe tegelema. Naljakas oli see, et neil ei olnud sellist väikest kummist palli pigistamiseks, millega ma Eestis nii harjunud olin. Nii pidin kogu aja endale õrnalt küüsi peopessa suruma :D. Pärast vere loovutamist saime Martaga mõlemad (kuigi ta isegi ei teinud midagi :D) väikesed tänupakid, kus sees oli mahl, vesi ja märkmik. Lisaks pakuti loomulikult erinevaid küpsiseid ja isegi krõpse.

Mul paluti pärast vere loovutamist veel mõned minutid rahulikult istuda ja nii me sel ajal ühe arstiga jutustama hakkasime. Tuleb välja, et Hispaanias on vere loovutamine väga populaarne ning organidoonorlusega on nad kindlalt Euroopa esirinnas. Väidetavalt ületavad nad Euroopa keskmist organidoonorite arvu suisa kahekordselt. Edu võtmeks peetakse 1989. aastal loodud riiklikku doonororganite organisatsiooni. Nad tegelevad inimeste koolitamisega ja vastutavad selle eest, et igas haiglas oleks olemas doonorluse koordinaator. Lisaks koolitavad nad ka meditsiinilist personali. Näiteks selgitavad psühholoogid,  kuidas potentsiaalsete doonorite perekondadega käituda. Pärast vere loovutamist ja arstidega jutustamist jätkasime oma ekskursiooniga.

 

 

One Reply to “Vere loovutamine bussis”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.