Uutest ja vanadest sõpradest

Inimesed on mulle alati meeldinud ja ma olen vist üldse terve oma elu pigem väga sotsiaalne olnud. Mulle tõesti meeldib suhelda, muljeid jagada ja teistega koos tegutseda. Koolis olin ma suur grupitööde fänn ja töö juures olen alati kõrgelt hinnanud kolleegide olemasolu ja võimalust kõikvõimalikke tööalaseid küsimusi nendega arutada. Otseloomulikult olen alati nautinud ka ühiseid jutuajamisi lõuna ajal. 😀 Välismaale kolides jäid aga kõik mulle kallid pereliikmed, sõbrad ja töökaaslased minust maha ning ma ei ole päris kindel, kuidas ma sellises olukorras nüüd käituma peaksin. Ühest küljest ma ju tahan endale ka siin kiiresti toredad sõbrad leida, aga samas ma ka ei taha uusi sõpru, sest mu vanad meeldivad mulle väga. 😀

Lisaks oma gümnaasiumiajal tekkinud 8-liikmelisele sõbrannade pundile on mul ka mõned väga head lapsepõlvesõbrannad ja äärmiselt tore samuti 8-liikmeline kursaõdede punt. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, siis mulle väga meeldib inimestega suhelda ja uusi tutvusi luua, aga ma olen väga laisk uute nii öelda päris sõprussuhete loomises. Mulle tundub, et mulle täitsa piisab mu praegustest sõpradest ja seetõttu ei ole ma näinud mõtet hakata suures koguses aega investeerima veel mõne inimese lähedamalt tundma õppimiseks jne. See võib nüüd natukene naljalt kõlada, aga just nii olen ma tundnud. Meie kõigi elud on paratamatult niigi üsna kiired ja seega veedan ma oma vaba aega pigem juba olemasolevate heade sõprade seltsis.

Välismaale kolides tekkis aga olukord, kus mulle kalleid inimesi ei olnud enam lähedalt võtta… Alguses tundus mulle uute sõprade otsimine justkui vanade petmisena. Ilma naljata 😀 Ma olen juba väga mitmel korral kurtnud, kuidas ma ju tegelikult ei tahagi uusi sõpru, sest mu vanad meeldivad mulle endiselt ja ma igatsen neid väga. Siiamaani unistan vahepeal, et saaksin kogu meie pundi lihtsalt enda juurde grillima ja lauamänge mängima kutsuda… Õnneks käib meil palju külalisi ja see aitab sõprade igatsemist natukene leevendada, aga tegelikult ei ole see ju ikkagi päris see… Ideaalis veedaksin ma umbes iga 2 kuu tagant ühe pika nädalavahetuse Eestis pere ja sõprade seltsis. Eks ma suure tahtmise juures saaksin seda ju tegelikult praegu ka teha, aga sellisel juhul ei saaks ma ülejäänud maailma nii palju avastada. See on väga raske valikute küsimus.

Madridis elatud aja jooksult tutvusin ma väga paljude toredate uute inimestega, sain endale juurde mitmeid häid tuttavaid ja sõpru. Ma leidsin endale isegi mega lahedate eestlaste pundi, kellega me aeg-ajalt ikka kokku saime ja midagi koos korraldasime. Eraldi tooksin ma välja kaks sõbrannat, kellega ma Madridis elatud aja jooksul tõesti üsna lähedaseks sain. Otseloomulikult ei saa neid kuidagi võrrelda minu sõbrannade pundiga Eestis, aga sellegipoolest olin ma nii õnnelik, et ma ilma vaevata ja justkui möödaminnes endale ka Madridis “oma inimesed” leidsin. Ühega neist elasime vaid mõned tänavad üksteisest eemal ja teisega sain keelekooli kaudu tuttavaks. Võib vist öelda, et nende mõlemaga suhtlemine oli minu jaoks väga mugav, sest klapp oli koheselt hea ja ma ei pidanud kuidagi eriliselt pingutama nende kokku saamiseks.

Mariaga tutvusime me esimest korda umbes nädalake pärast Hispaaniasse kolimist. Nimelt pakkus ta lahkelt oma abi kohalike maakleritega suhtlemisel ühes Madridis elavate eestlaste grupis. Täiesti juhuslikult sattusime lõpuks temast vaid paari tänava kaugusele elama ja nii me üsna tihedalt suhtlema jäimegi. Oma teise hea sõbranna Juliaga sain ma tuttavaks Hispaania keele tundide kaudu. Alguses hakkasime pärast tunde kohvikutes käima ning aja jooksul korraldasime ühiseid ettevõtmisi ka muul ajal. Mul on nii hea meel, et ma Madridis elades enda kõrvale üsna kiiresti niivõrd palju toredaid inimesi leidsin, aga nüüd jäid nad kõik minust ju jälle maha. Mulle tundub justkui oleksin ma jälle alguses tagasi. 😀 Tõsi, ma olen juba ka meie uuest kodukandist toredaid inimesi leidnud, aga kas neist kellegagi päriselt ka mingi super hea klapp tekib? Uute inimeste tundma õppimine võtab päris palju aega ja energiat, aga vähemalt praegu ma üldse ei viitsi jälle sellega otsast peale alustada. Ma tahaks, et mul juba oleksid need “oma inimesed” siin olemas. 😀 Või kui aus olla, siis ma tahaks lihtsalt oma sõbrannade punti siia ja igasugused uued inimesed võiksid sellisel juhul täiesti olemata olla 😀

Eestisse maha jäänud sõbrannadega suhtleme me õnneks igapäevaselt ja seega mul mingit kõrvale jäämise tunnet veel tekkinud ei ole. Meil on Facebookis ühine vestlus ja sinna kirjutatakse igapäevaselt absoluutselt kõigest. Üsna tihti helistame ka niisama oma parima sõbrannaga ja sealt kaudu kuulen ma üldiselt ka kõik Facebookist välja jäänud palad. 😀 Kui nüüd aga loogiliselt mõelda, siis suure tõenäosusega meie omavahelised suhted aja jooksul paratamatult ikkagi jahenevad, sest interneti vahendusel suhtlemine ei ole kindlasti mitte võrreldav üksteisel külas käimise või koos peole minemisega. Isegi seda siia kirjutades läheb meel maru kurvaks ja vägisi tahab väike pisar silma tulla. Ma ju kohe üldse ei taha enda parimatest sõbrannadest ilma jääda, aga samas ei näe ma ennast ka tagasi Eestisse kolimas (vähemalt mitte lähitulevikus). Ma tegelikult ju sisimas tean, et nende inimestega suhtlen ma ka uhkes pensionipõlves, aga ma siiski kardan, et vahemaade tõttu meie suhted siiski jahenevad. Lisaks sellele ei oska ka kuidagi üle saada sellest “petmise” tundest, mida ma uusi sõprussuhteid luues Madridis tundsin. 😀

Ootan huviga igasuguseid kommentaare sellele postitusele! Kas vanade sõprussuhete jahenemine on kolides paratamatus või mitte? Kas keegi on veel tundnud, et nad lihtsalt ei viitsi jälle uusi inimesi tundma õppida?


One Reply to “Uutest ja vanadest sõpradest”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.