Uued sõbrad Hispaanias ja Gibraltaril

Gibraltarile kolimise mõtteid mõlgutades hakkasin otseloomulikult kohe ka netist seal kandis elavaid eestlasi otsima. Tahtsin leida kedagi, kellelt adekvaatset infot kohapealse elamise ja olukorra kohta pärida. Loomulikult olin selleks ajaks väga palju ka erinevaid inglisekeelseid blogisid ja artikleid lugenud, aga mõne nö “oma inimese” ehk kaasmaalase käest kuuldu tundus kuidagi usaldusväärsem. 

Empsi käest sain teada, et siinkandis elab tema lapsepõlvesõbranna tütar Anni ning netis surfates leidsin Aune blogi. Esimese asjana võtsin kohe Anniga ühendust ning pärast tema piinamist kõikvõimalike küsimustega asusin kohe ka Aune blogi lugema. Otseloomulikult tüütasin ka teda päris paljude küsimustega 😀 Mulle lihtsalt tundus patt sellist võimalust kasutamata jätta. Igasugused artiklid ja blogid on küll kulda väärt, aga siiski on hoopis teine tera kelleltki otse kõik oma küsimused ära küsida. 

Anniga me üksteisele veel küll ei ole jõudnud, aga vähemalt olen lõuna ajal tal töö juurest paaril korral läbi astunud. Kusjuures kõige esimesel korral tutvusin seal veel ka kolmanda Eesti naise Maimuga, kes oli juhuslikult samal ajal lõunat ostma tulnud. Maimu on siinkandis kusjuures juba 9 aastat elanud ja seega kavatsen edaspidi teda oma küsimustega piinata 😀  Tundub, et maailm on ikka äraütlemata tillukene ja eestlasi leiab tõesti iga nurga pealt. Mul on selle üle väga hea meel, sest aegajalt on ju ikka nii mõnus eestlastega välja minna ning vabalt vaid eesti keeles suhelda. Loodan, et mul tekib siin samasugune mõnus eestlaste punt nagu Madridis.

Eile jõudis lõpuks kätte see päev, mil me Aunega kokku saime. Ta oli nimelt üsna pikalt Eestis vahepeal ning seega polnud see varem lihtsalt võimalik. Nad elavad meist umbes 10 kilomeetri kaugusel ja seega oli sinna väga mugav minna, 15 minutit autosõitu ning kohal me olimegi. Tegelikult muidugi kõik nii libedalt ei läinud, sest ma unustasin end kodus maru pikalt arvuti taha munema ning siis selgus, et meil oleks vaja veel rehvirõhku kontrollida ning poes käia. Poodi olid kokku tulnud muidu kõik selle kandi elanikud ning seega saime järjekorras veel ka kuskil 15 minutit oodata ning lõpuks jäime umbes 45 minutit hiljaks. Ups! Ma olen kusjuures selline inimene, kes tohutult vihkab hilinejaid ning ise hilineda, aga seekord läks niipidi. Tundub, et hispaanlaste igasuguse ajataju puudumine ja kerge pohhuism hakkavad tasapisi külge jääma. Appi! 😀 I am becoming my own worst nightmare.

Ütlen ausalt, et ega me Aunega nüüd väga palju ka enne netis suhelnud ei olnud, aga kokku saades oli tekkis kohe selline tunne nagu me teaksime üksteist juba ammusest ajast. Nii tore! Mehed said ka kohe omavahel jutule ning nende armas tütar ei võõrastanud meid ka absoluutselt. Ütlen ausalt, et ma ei ole tavaliselt just kõige suurem laste fänn, aga ta oli tõesti täitsa nunnu 😀 Ühesõnaga oli meil väga mõnus õhtu ning äraütlemata tore oli eesti keeles lobiseda 🙂 Loodan, et järgmine istumine tuleb juba üsna varsti. 

You Might Also Like

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga