Ühe naise elust Prantsusmaal

Seekordne “Teiste lood” rubriigi postitus räägib sellest, kuidas Britt tänaseks juba 8 aastat tagasi Prantsusmaale läks ja jäi. 2011. aasta suvel sai ta järsku aru, et tal ei ole õrna aimugi, mida enda või oma eluga peale hakata. Omadega natukene ummikus olemine andis mõista, et võib-olla kõik need asjad, mida ta oli enda jaoks planeerinud, ei olnudki tegelikult tema jaoks. Ma usun, et meist kõik on ühel või teisel hetkel oma eludes sama tundnud. Täiesti juhuslikult sattus ta sel samal eluperioodil nägema ühte Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekti (loe selle kohta täpsemalt siit) ja otsustas ilma pikemalt mõtlemata sellest osa võtta. Võib öelda, et tegemist oli tundmatus kohas väga sügavale vette hüppamisega. Tema ülesandeks pidi olema lastega töötamine ja neile Euroopa Liidu funktsioneerimist seletava projekti kirjutamine. Kui esmapilgul tundus väljakutse põnevana, siis tegelikkuses tal väga midagi teha ei lastud ja üleüldist sahkerdamist oli lihtsalt liiga palju. Lisaks sellele vassiti palju rahade kohta ja muudeti oma suva järgi erinevaid tingimusi. Ühel hetkel sai Britil lihtsalt mõõt täis ja ta otsustas oma teenistuse 6 kuud varem lõpetada.

Juba vabatahtliku töö esimesel kuul tutvus Britt oma tänase abikaasa Brunoga, kes pärast teenistuse enneaegset lõpetamist pakkus, et ta vähemasti suveni Prantsusmaale jääks. Niimoodi oli ju nagunii algselt planeeritud ja egas peale sõprade ja pere teda nagunii miski Eestis ei oodanud. Nii sündiski otsus veel pooleks aastaks Prantsusmaale jääda ja kuna Briti elamistingimused oma uues “kodus” olid leebelt öeldes väga ebameeldivad (ilma ukseta läbikäidav tuba ja pidevalt kanepit suitsetavad korterikaaslased), siis kutsus Bruno ta juba üsna varsti enda juurde elama. Pärast aasta täis tiksumist sai Britt aru, et ilma Brunota ta oma elu enam ette ei kujuta. Otsus Prantsusmaale jääda sündis tegelikult väga lihtsalt, aga oli sellegipoolest emotsionaalselt raske. Bruno oli oma perekonnaga meeletult lähedane ja tegi oma unistuste tööd tähtajatu lepinguga. Paljude prantslaste jaoks on see kusjuures suur unelm, sest selliseid lepinguid on üsna keeruline saada. Britti seevastu ei oodanud Eestis ei töökoht ega kool ja seega tunduski ainus loogiline variant koos Prantsusmaale jääda. Niimoodi viiski üks asi teiseni ja tänaseks on nad abielus ning kasvatavad Prantsusmaal Moselle’i jõe kaldal oma kolme imearmsat tütart.

Kolimise juures osutus Briti jaoks kõige raskemaks iseseisvumine. Ta käis küll tegelikult juba kooliajal tööl ja teenis enda raha, aga muus osas oli ta harjunud, et tema eest tehakse kõik ette-taha ära. Ta ei olnud varem pidanud just väga tihti mõtlema söögi tegemise, koristamise või pesu pesemine peale. Lapsepõlves justkui natukene isegi keelati selliste asjade tegemist, sest ta ju nagunii kas ei osanud nendega hakkama saada või oli lihtsalt liiga aeglane. Iseseisvat elu alustades oli seega üsna karm avastada, et söök ei saagi ise valmis ja pesu ei pese end ise. Kes küll seda oleks teadnud! 😀 Esimesel Prantsusmaal elatud aastal oli ta enda sõnul ikka üsna hädas ja kõigega harjumine võttis korralikult aega. Lisaks koduigatsusega võitlemisele tuli harjuda uue kultuuriruumiga ning usinalt keelt õppida, sest inglise keele peale pööritati vaid silmi. Uue elukorralduse ja -kohaga harjumine võttis küll palju aega, aga tegelikult polnudki nii raske see oma elu uuesti nii-öelda nullist alustamine, sest Bruno aitas teda absoluutselt kõigega ja mingeid erilisi takistusi neil ette ei tulnud.

Otseloomulikult tunneb ka Britt aeg-ajalt Eestis elavatest sõpradest ja pereliikmetest puudust, aga õnneks saab tänapäeval nendega soovi korral netis suhelda või videokõnesid teha. Eks mõned tutvused on ikka aja jooksul ära kadunud, aga suure tõenäosusega oleks see ka Eestis elades juhtunud. Prantsusmaal tekkisid esimesed uued sõbrad läbi vabatahtliku teenistuse ja seejärel lisandusid Bruno sõbrad ja nende tüdruksõbrad. Praeguseks on sõprusringis ka mõned tema lastega enam-vähem sama vanade laste vanemad.

Veel umbes 4 aastat tagasi tundis Britt puudust ka Eesti toidukraamist ja nii vedas ta pärast iga külaskäiku endaga kaasa ka kohvritäie kodust kraami. Nüüdseks ta enam millestki konkreetsest eriti puudust ei tunne ja toob endaga heal juhul kaasa vaid paki komme ja lastele toredaid eestikeelseid raamatuid ja DVD-sid.  Vahel tekib küll soov näiteks Kalamajja jalutama minna või Tartusse sõita, aga selle puhul ei saa tõesti mitte midagi ära teha. Talle meeldib läbi netimaailma end kursis hoida ka Eesti muusika, uudiste ja teleseriaalidega.

Kui alguses käis Britt Eestis umbes iga kahe kuu tagant, siis nüüd satub ta kodumaale umbes korra aastas. Kolme lapsega reisimine on lihtsalt kordades keerulisem ja kulukam. Lapsi maha jätta ka ei raatsi, aga ta ema korterisse ei mahuks nad kõik ka parima tahtmise juures ära. Kui lennukipiletite peale kuluvale umbes 700 eurole lisaks veel ka mõne korteri üür juurde arvestada, siis on eelarve lõpuks võrreldav ühe korraliku puhkusereisiga. Eestis on küll tore käia, aga mujale tahaks ju ka perega selle kõrvalt reisida.

8 aasta jooksul on elu Prantsusmaal nii paika loksunud, et Eestisse tagasi pöördumise plaane enam ei ole. Nad on küll abikaasaga üht ja teist varianti aastate jooksul kaalunud ja olid eelmise aasta alguses tegelikult üsna lähedal ka Eestisse kolimisele. Bruno leidis endale isegi töökoha ja asjad liikusid täitsa õiges suunas kuni Britt otsustas, et ta siiski ei taha seda sammu ette võtta. Ta sai aru, et Prantsusmaa ühiskond sobib talle kuidagi paremini ja ta on sinna juba nii hästi integreerunud. Kurb tundus seda protsessi Eestis jälle uuesti alustada. Ta oli kindel, et Eestisse sisse elamine võtaks nii tal endal, Brunol kui ka lastel väga palju aega.

Nii Briti kui ka Bruno jaoks on äärmiselt tähtis tugivõrgustik. Võimalus igal nädalavahetusel perega koos süüa ja sugulastel külas käia on nende jaoks oluline. Mehe vanemad elavadki neist vaid 700m kaugusel ja sama kaugel on ka tema mõlemad vennad oma naiste ja lastega. Kahe kilomeetri kaugusel elab tädi. Terve nende perekond on väga lähedane, nad näevad üksteist mitmel korral nädalas ning helistavad ja saadavad sõnumeid igapäevaselt. Lapsed on iga nädal ühe ööpäeva oma vanavanemate juures ja neil on nendega uskumatult tugev side. Eestis neil seda kõik ei oleks. Briti kummagi vanema juures ei oleks isegi piisavalt ruumi, et lapsi niiviisi hoida, rääkimata ajalistest võimalustest kasvõi korra nädalas näha. Lisaks kõigele sellele sai Bruno just ametikõrgendust ja teeb seega oma unistuste töö veel paremat varianti. Eestis ta seda teha ei saaks. Nüüdseks ongi nad nii kaugele jõudnud, et oktoobris leidsid nad endale oma maja ja loodavad kohalikku asjaajamise kiirust arvestades selle lähitulevikus ostetud saada. Kui Eestis saab maja osta nädalaga, siis Prantsusmaal kulub selleks minimaalselt kolm kuud ja maksimaalset aega vist polegi.

Prantsusmaal elamise miinuseks toobki ta kohe välja selle meeletu bürokraatia, millega on vist võimatu harjuda. Näiteks on pangakonto avamiseks vaja ette näidata mingi tõend praegusest elukohast (üürileping, elektriarve vms), aga selleks, et saada elukoht, on vaja ette näidata kohalik pangakonto. Kui Eestis oled harjunud kõik asjad interneti vahendusel korda ajama, siis Prantsusmaal need asjad üldjuhul nii lihtsalt ei käi. Isegi kui leidub mõni netis täidetav avaldus, siis edastamiseks tuleb see ikkagi välja printida ja posti panna. Lisaks sellele on paljude asutuste veebilehed lihtsalt kohad, kus nad soovitavad info saamiseks kas helistada või kohapeale minna.

Vähem ja rohkem naljakaid seiku on Prantsusmaal elatud aja jooksul ette tulnud palju, aga esimesena meenus talle alles hiljutine presidendi külaskäigu ja sellega seonduva liikluse seisatamisega kaasnenud kaos. Autode osas olid mõistagi teadaanded edastatud, aga mitte  kuskil ei öeldud, et ka jalakäijate liiklemist piiratakse. Nii oligi Britt järsku enda kodutänaval lõksus, sest politsei lihtsalt ei lubanud kuskile liikuda. Mitte kedagi ei huvitanud, et tal oli vaja punktipealt kell 12.00 lapsed lõunale tuua ja kahe tunni pärast ka tagasi viia. Lõpuks teda kuskile ei lastudki ja lastele pidid järele minema hoopis mehe vanemad. Hiljem ei tahetud teda ka tagasi koju lasta. Õnneks osutus kaasas olnud parkla võti piisavaks elukohta tõendavaks materjaliks ja nii ta lõpuks politsei eskordiga tuppa pääses. Veidi hiljem sai nalja ka sellega, kuidas kümme politseihärrat aknale roninud beebi tõttu kilpidega nende akende ette ritta võtsid. Küll need lapsed on ikka suured turvariskid!

Prantslaste endi natukene omamoodi kombena toob Britt välja veel selle pideva musitamise! Lisaks tervitamisel ja hüvasti jätmisel musitamisele tuleb näiteks mehe vanemate juurde ööseks jäädes põsemusisid anda ka enne magama minekut ja hommikul ärgates. Omamoodi on see tegelikult ju ka täitsa armas!

Loodan väga, et teile meeldis Briti Prantsusmaale kolimise kohta lugeda vähemalt pooltki sama palju kui mina nautisin selle kirja panemist. Briti ja tema perekonna tegemistega saab end kursis hoida tema blogi kaudu, mille leiad siit.

One Reply to “Ühe naise elust Prantsusmaal”

  1. Pingback-viide: Täidaks ehk mõttesõela?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.