Mis värk selle Gibraltarile tööle saamisega tegelikult on?


Oktoobri viimastel päevadel Madridist Gibraltari piiri äärde kolides tundsin ma alguses millegipärast ühtäkki suurt survet tööle minna. Ma ei teagi, kust see mõte mul täpselt tuli, aga ometigi otsustasin end kohaliku tööturu olukorraga natuke paremini kurssi viia ja oma CV üle vaadata. Eestisse ja Fuerteventurale mineku tõttu ei olnud mul tegelikult plaani enne uut aastat endale midagi otsida, aga justkui prooviks saatsin paarile firmale oma CV.  Endalegi suureks üllatuseks kutsuti mind praktiliselt kohe ühe finantsettevõtte retseptsiooni ametikoha tööintervjuule. Pean tunnistama, et ma ei olnud tegelikult selleks üldse valmis ja mu peake täitus koheselt igasuguste muremõtetega. Mis siis saab, kui nad mind päriselt ka tööle tahavad??? Ma teadsin, et suure tõenäosusega võtaksin ma südametunnistuse piinade tõttu nende pakkumise ka vastu. Tegelikult ei olnud mul ju ühtegi head põhjust, miks ma ei võiks tööle minna. Ma ei öelnud seda küll kordagi välja, aga sisimas vist siiski lootsin, et nad mind tööle ei taha.

Kui kõrvale jätta asjaolu, et tööintervjuu esimestel minutitel paluti mul vaiksema häälega rääkida, siis muidu läks mul vist tegelikult ikkagi üsna hästi. Korraks küll hakkas natukene piinlik, aga sellegipoolest võtsin ma seda kõike üsna muretult. Ma tean, et mul on üsna vali hääl, aga varasemalt ei olnud keegi mul palunud vaiksemalt rääkida. Omast arust rääkisin ma jumala normaalselt. 😀 Mingi hetk tundsin end juba täitsa vabalt ja püüdsin isegi natukene nalja teha. Tagantjärele mõeldes poleks ma seda vist siiski tegema pidanud, sest mind intervjueeriv naisterahvas oli üsna tuim ja emotsioonitu. 😀 See kõik juhtus tegelikult juba novembri alguses ning õnneks või kahjuks nad mulle pakkumist ei esitanud. Usun, et vähemalt mingil määral mängis rolli ka fakt, et reiside tõttu oleksin ma saanud nende kollektiiviga alles pärast jõule liituda. Suure tõenäosusega otsisid nad kedagi, kes saaks varem alustada. Eks see eitav vastus tegi korraks ikka meele mõrudaks, aga tegelikult ma ju isegi ei tahtnud sinna tööle minna. Ma lihtsalt tahtsin, et nemad mind enda kollektiivi sooviksid. 😀

Pühadega koos möödus ka minu huvi kuskile kontorisse tööle saada. Selle asemel hakkasin hoopis paari väiksema projektiga tegelema ning usinalt Delfile reisijutte kirjutama (need hakkavad nüüd järjest ilmuma). Hoidsin küll samal ajal ka kohalikel tööpakkumistel silma peal ning isegi kandideerisin mõndadesse kohta. Neist paljude puhul ei vastanud ma tegelikult kõikidele nõudmistele, aga otsustasin sellegipoolest proovida. Kiiret mul ju kuskile nii-öelda “päris” tööle minemisega ei olnud ja kaotada polnud seega midagi. Ükski nendest firmadest minuga aga tegemist teha ei tahtnud ja nii unustasin ma mõneks ajaks selle kontoritöö variandi üldse ära. Eks mu ego sai ikka natukene kannatada ja seetõttu otsustasin end hoopis tegevuses hoida erinevate keelekoolide, koduste toimetuste, kirjutamiste ja uute projektidega.

Täitsa ootamatult võttis minuga veebruari lõpus ühendust üks töövahendusfirma, kelle andmebaasi ma vist juba üsna mõnda aega tagasi olin oma CV üles laadinud. Ma tulin just parasjagu jooksmast kui telefon helises ning nii ma selle ohkides, puhkides ja hingeldades vastu võtsin. Onu tutvustas end kiirelt ja uuris seejärel, kas ma ikka saan temaga praegu rääkida. 😀 Selgus, et üks ettevõtteid maksupoliitika alal nõustav firma ootaks mind tööintervjuule. Tegemist oli assisteeriva ametikohaga, kust oleks aja jooksnud saanud firma siseselt järgemööda ülespoole liikuda. Põhimõtteliselt otsisid nad kedagi, keda oleks hea enda käe järgi koolitada.

Pakkumine tundus põnev ja seega ei jäänudki muud üle kui intervjuuks valmistuda. Umbes samal ajal jõudis minuni mu kalli kaasa kaudu ka üks büroojuhi pakkumine (see ametinimetus kõlab eesti keeles minu arust tegelikult natukene liiga uhkelt 😀 ) ning otsustasin ka sellele kohale kandideerida. Vahepeal pääsesin ma esimeses firmas teise vooru ning seejärel pidin end juba natukene tõsisemalt nende tegemistega kurssi viima. Alles esimese intervjuu käigus sain ma tegelikult aru, mida nad uuelt inimeselt ootavad. Ütlen ausalt, et see tundus küll põnev, aga ka väga-väga raske. Nad ise arvasid, et uus inimene võiks rolli sisse elanud olla umbes 9 kuu pärast. 😀 Teises voorus küsiti tegelikult praktiliselt täpselt samasid küsimusi, mida esimeses ja seega midagi hullu ei olnudki.

Umbes samal ajal toimus ka büroojuhi ametikoha intervjuu ning minu pooleli jäänud personalijuhtimise magistrikraadist rääkides selgus, et valituks ostumise korral oleks mul suure tõenäosusega suve keskpaigast alates võimalik nende juures ka selles vallas edasi töötada. Nad otsisid samaaegselt nii täis- kui ka osakoormusega töötajat ja seega andsin ma väga kindlalt mõista, et 25-tunnine töönädal oleks minu jaoks täiesti ideaalne. Ei maksa end ju kohe tööga üle koormata ja kõike tuleb võtta samm-sammu haaval. 😀

Tundsin ennast pärast intervjuud väga hästi ning teadsin, et pakkumise korral võtan ma selle arvatavasti ka vastu. Õnneks ei tulnudki mul kaua oodata ja juba mõne päeva möödudes sain neilt ametliku tööpakkumise. Nad pakkusidki mulle osalist koormust ja seega peaks mul ka tulevikus piisavalt aega olema oma kõikide teiste projektidega tegelemiseks. Otsustasin veel korraks oma kalli kaasaga temaga samas kontoris töötamise plusse ja miinuseid arutada, aga me ei näinud selles erilist probleemi. Pärast pakkumise vastu võtmist teavitasin koheselt ka töövahendusfirmat ja nüüd ma ei teagi, kas ma oleksin selle teise tööpakkumise samuti saanud või mitte. Tegelikult ma isegi mõtlesin lihtsalt huvi pärast nende otsuse ära ootamist, aga viisakas tundus neid siiski koheselt teavitada. Uuel ametipostil alustan ma aga juba esmaspäeval ja ma olen täitsa elevil! Loodan, et firma meeldib mulle ning tunnen end seal töötades hästi.

Mulle tundub, et hea inglise keele ja töötahte korral ei olegi Gibraltarile tööle saamine tegelikult teab mis raske. Loomulikult tulevad kasuks ka korralik haridus ja varasemad töökogemused. Üldiselt tuleb aga lihtsalt ise aktiivne olla ning pakkumistel hoolega silma peal hoida. Eestlasena on Eestis loomulikult kergem läbi lüüa, aga kõrgemate nõudmiste korral võib tegelikult kõikjal sobiva pakkumise leidmine aega võtta. Kui ootamiseks aega ei ole, siis on hea variant alustuseks kuskile baari või restorani tööle minna ja selle kõrvalt seda õiget tööotsa jahtida. Tõsi, sellisel juhul tuleb suure tõenäosusega aeg-ajalt graafiku alusel ka vähem meeldivatel kellaaegadel töötada, aga ajutiselt elavad selle vast kõik üle. Tasub lihtsalt positiive meel säilitada ning meeles pidada, et ilma tutvusteta tuleb suure töenäosusega hea töökoha saamise nimel Eestiga võrreldes kõvasti rohkem vaeva näha. Konkurents on lihtsalt nii palju suurem. Eks igaühe teekond endale sobiva töökoha leidmiseni on erinev, aga just selline oli minu siinne kogemus.

Milliseid kogemusi on teil just eelkõige välismaal tööle saamisega? Kas sobiva pakkumise leidmine on Eestiga võrreldes olnud raskem või kergem?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.