Tahaks asjad lihtsalt tehtud saada

Juba tükk aega on mul märkmikus üks “to do” list olnud asjadest, millega ei ole kiiret, aga mis võiks ikkagi esimesel võimalusel tehtud saada. Selles nimekirjas olid näiteks Asose veebikaubamajast tellitud asjade tagasi saatmine (mitte miski ei meeldinud), kohaliku raamatukogukaardi tegemine, meie maja padeli väljaku kaardile lõpuks järele minemine, laudlinade ja toataimede ostmine, maitseainetaimede istutamine ja doonoriks minemine. Eile võtsin ma end lõpuks kokku ja otsustasin selle kõigega tegeleda ning taaskord tuli mul tõdeda, et siin käivad paljud asjad ikka väga teistmoodi. 😀

Postkontoris käik läks küll õnneks üsna kiirelt ning seejärel otsustasin kohe sammud seada kõrval majas asuvasse raamatukokku. Kõigepealt otsisin ma julgelt üle 10 minuti mõnda töötajat, kes oleks üldse töö tegemisest huvitatud ja saaks mind lugejaks vormistada. 😀 Lõpuks püüdsin ühe tädi kinni, kes oma väga ebasiira naeratusega soovitas mul homme koos linnavalitsusest saadud sissekirjutust tõendava paberiga tagasi tulla. Väidetavalt nad ilma selleta mind lugejaks vormistada ei saa. Tädi suureks “rõõmuks” ja üllatuseks oli see sama paber aga otseloomulikult juba kaasas. 😀 Suure jõupingutusega manas ta näole veel ühe kaheldava väärtusega naeratuse ning läks paberist koopiat tegema. Samal ajal pidin mina ühe registreerimisvormi täitma. Korraks tekkis mul sees juba päris hea tunne ning jõudsin naiivselt arvata, et nii lihtne see ongi ja kujutasin isegi ette, kuidas ma saan mõne raamatuga koju minna. Otseloomulikult see nii aga ei läinud, sest väidetavalt võtab tädil mu lugejaks vormistamine vähemalt paar tundi. 😀 Sõbralikult pakkus ta mulle wifi parooli, et ootamine kiiremini läheks, aga ma otsustasin selle siiski vahele jätta ja mõnel muul päeval tagasi minna. Ma tegelikult plaanin juba täna sinna tagasi minna ja eks siis näha ole, kas ma saan oma lugejakaardi ja raamatud või mitte. 😀 Tegelikult toetan ma hea meelega autoreid nende raamatuid ostes, aga meie praeguse elustiili tõttu ei tundu nende kogumine kõige mõistlikum.

Pärast raamatukogus käimist jalutasin sealt vaid paarisaja meetri kaugusel asuvasse kontorisse, kus tegeletakse meie maja kõikvõimalike asjade ajamisega. Minul oli soov nende käest lõpuks meie maja padeli väljaku kaart saada ja nii muuseas uurida basseinihooaja avamise kohta. Ma saan aru küll, et meil on “talv”, aga sellegipoolest oleks tore 19 kraadise ilma korral pärast jooksmas käimist basseini hüpata…. Ma ei ole siiamaani seda suure CERRADO ehk suletud sildi tõttu teha julgenud 😀 Basseinipoisid käivad küll umbes korra nädalas basseini puhastamas, aga silt on ikka seal. Ma olin seekord omast arust kusjuures jälle maru kaval ja püüdsin neile kahel korral ka enne minekut helistada, aga otseloomulikult ei võtnud keegi vastu. Veebilehe andmetel pidid nad siiski avatud olema ja seega otsustasin ikkagi kohale minna. See osutus aga üsna mõttetuks, sest kontor oli suletud. 🙂 Tuled kustus, uksed lukus jne. Mis seal ikka, eks ma proovin millalgi uuesti. 😀

Vahepeal oli minuga üks sõbranna ühendust võtnud ja nii me linnas kohvitamiseks kokku saimegi. Nii hea oli jälle eesti keeles kellegagi lihtsalt jutustada ja elu nautida. Hiljem otsustasime veel koos turule minna. 😀 Meil siin piiri ääres toimub nimelt iga nädala kolmapäeval üks massiivne turg, kust saab praktiliselt kõike. Valikus olid otseloomulikult kõikvõimalikud riided ja jalatsid, aga ka kangad, potid, pannid, maalid, toidukraam jne. Ma olin vaid ühel korral sealt nii muuseas kunagi varem läbi jooksnud, aga nüüd kondasime turul ca tunnikese. Pean tunnistama, et täitsa lahe oli. 😀 Sel korral skoorisin endale sealt ühed suvised 6 eurosed jalanõud. Ma ei ole kindel, kas neid tegelikult jalga panna ka kannatab, aga üllatavalt normaalsed näevad teised välja. 😀

Õhtupoole seadsin sammud veel meie kohalikku aianduskeskusse taimi ostma. Meil tegelikult on küll kodus juba omajagu erinevaid taimi, aga mulle tundus, et mõnda oleks veel vaja. 😀 Siiamaani ma olen ainult oma basiilikul ära surra lasknud ja loodetavasti see ka nii jääb ning rohkem hukkunuid ei lisandu. 😀 See aianduskeskus asub meie juurest vaid ca 2 kilomeetri kaugusel ja nii ma paratamatult ikka aeg-ajalt satun sinna… Seekord ostsin elutuppa draakonipuu ja mingi lihtsalt toreda taime. Mul ei ole isegi õrna aimugi, mis selle nimi on, aga minu arust näeb ta vähenõudlik ja lahe välja. 😀 Meil oli kusjuures suur kiustas ka rõdule üks suur mandariinipuu osta, aga sel korral sai kaine mõistus jagu. Meie rõdu on juba džungli mõõteid võtmas, aga ma sisimas tean, et varsti tuleb see mandariinipuu ka ikkagi koju. 😀

Eelmise korra saak

Täna loodan ma lisaks padeli kaardi saamisele ja kahe hispaaniakeelse raamatu laenutamisele (,,Las cosas que no nos dijimos” ja ,,Como agua para chocolate”) ka verd loovutama minna. Eestis olen ma vahelduva eduga doonor olnud juba alates 18. eluaastast ning jätaksin sama rada ka Madridis elades. Madridis oli kogu vere loovutamise protsess üsna kiire ja samasugune nagu Eestis. Pärast doonoriks registreerimist pidin vastama küsimustikule enda tervise kohta jne. Täpsemalt saab minu esimese vere loovutamise kogemuse kohta Madridis lugeda siit. Loodan, et ka Lõuna-Hispaanias sellega mingeid takistusi pole ja saan täna sellega ühelepoole. Eks ma annan teada. Kui mul aega on, siis panen ka basiiliku ja tilli lõpuks kasvama ning ostan meile uued laudlinad (praegused on päkapikkudega).

Ma olen nüüdseks juba mõnda aega elanud õndsas teadmises, et hispaanlased mind enam oma asjaajamistes üllatada ei suuda, aga võta näpust! Arvasin küll, et olen siinse elustiili juba omaks võtnud ja igasugused kohalikud veidrused mind sisimas enam vanduma ei pane, aga pean tunnistama, et minu sisemine eestlane ei taha kuskile kaduda (loodetavasti ta seda ei teegi). 😀 Igapäevaselt ajavad mind peamiselt närvi bürokraatia ja kella mitte tundmine. Kahjuks tuleb mõlemaga liiga tihti kokku puutuda, aga inimene pidavat ju kõigega harjuma. Äkki järgmise aasta möödudes olen juba ise samasugune (siiralt loodan, et ei ole). 😀 Siin meil igav ei hakka!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.