Õnnelik õnnetus

Ma olen juba mitu korda seda postitust kirjutama hakanud, aga millegipärast ei ole see kuidagi valmida tahtnud. Nimelt sattusin ma eelmise nädala lõpus esimest korda elus väikesesse avariisse ja selle seedimine võttis lihtsalt oodatust natukene kauem aega. Õnneks ei juhtunud kellegagi ega millegagi miskit hullu, aga kerge šoki sain ma sellegipoolest. Õnneks ei ole ma mitte kunagi varem üheski isegi mitte natukene sarnases olukorras olnud ja tundsin end seega  kohe eriti abitult ja kõhedalt. 

Eelmise neljapäeva õhtul natukene enne kella 20 sõitsin ma õnnelikult pärast edukalt šoppamas käimist kodupoole kuni ühel hetkel sõitis üks auto minust nii lähedalt mööda, et meie peeglid käisid kokku. Reaalne kokkupõrke hetk ei olnudki tegelikult nii jube kui võiks arvata. Palju jubedam oli mõned sekundid enne peeglite kokku käimist, sest just siis sain ma aru, et midagi hakkab nüüd kohe juhtuma ning mul ei ole mitte kuskile minna. Nimelt ääristas minu poolset teed metallpiire ja sinna otsa sõitmine tundus veel halvem idee olevat. Selle lühikese aja jooksul jõudsin ma vaid kiiresti pidurdada ja meie kokkupuute hetkel oli minu kiirus vast umbes 25 km/h. 

Selline nägi mitu auto peegel välja. Õnneks jäi klaas terveks ja selle tagasi panemine osutus oodatust palju lihtsamaks.

Pärast paugu käimist jäin ma kohe tee kõrvale seisma ja jooksin telefoniga autost välja, sest teises autos olnud inimene tahtis minema sõitma hakata. Mu telefoni nähes jäi ta siiski seisma ning otsustas hispaania keeles karjudes minu suunas kõndida. Tegemist oli väga hõblukese noore tütarlapsega, kes oli ilmselgelt minust veelgi enam endast väljas. Ma tunnen end muidu hispaania keeles suheldes juba täitsa vabalt, aga pean tunnistama, et sellises šokiolukorras oli mul väga raske temast aru saada. Ega ta tegelikult palju midagi ei rääkinudki, andis lihtsalt üsna valjuhäälselt teada oma poisssõbra peatsest saabumisest. Seejärel kuulsin teda veel telefonitsi mingeid sõpru kohale kutsumas.

Vaid loetud minutite pärast saabuski rolleriga ta poisssõber, kes kibekiirelt minult kindlustuse paberitele allkirja tahtis. Paberitel polnud aga mitte selle sama tütarlapse, vaid hoopis mingi meesterahva andmed ning ilmselgelt ei andnud ma meile ühtegi allkirja. Minu palve peale politsei olukorda fikseerima kutsuda ta justkui mingi kõne tegi, aga väitis, et neil ei ole aega nii väikese asja pärast siia tulla… See tundus mulle juba siis natukene kahtlane, aga ma otsustasin mitte sekkuda. Ma kartsin tegelikult natukene ka seda, et lõpuks jäängi hoopis mina keelebarjääri tõttu selles olukorras süüdi. Vahepeal jõudsin ma õnneks ka nii enda kui sõbranna mehele helistada ning viimane organiseeris mulle kiiresti ühe meie ühise sõbra appi. Samal ajal jageles see pisarates tütarlaps üpris raevukalt oma poisssõbraga ning mulle jäi mulje, et midagi on seal väga valesti.

Teise auto peegel sai samuti kannatada, aga klaas päris välja ei kukkunud.

Mul on autol täiskasko ja seega olin ma tegelikult väga huvitatud olukorra kindlustuse kaudu lahendamist. Minu sõbra saabudes vaatasid mehed aga mõlemad autod üle ning tegelikult selgus, et suurt midagi kummalgi viga ei olegi. Minu autol oli küll juhipoolse peegli klaas välja kukkunud, aga see oli täiesti terve ja väga lihtsasti tagasi pandav. Teise auto peeglil olid mõned kriimud ja paar pisemat mõlki, aga kõik toimis sellegipoolest. Vahepealsel ajal oli mu sõber aru saanud, et sellel tütarlapsel puudub juhtimisõigus ja ju nad sellepärast politseisse helistamise kohta ka valetasid ja mingit kolmandat isikut sinna kindlustuse paberitele alguses salakavalalt panna tahtsid. Sel hetkel arutasime omavahel, kas me tahame neile ühe korraliku õppetunni anda ning politsei kutsuda või mitte. Lõpuks otsustasime seda mitte teha. Ma siiralt loodan, et ta sai oma õppetunni ja enam rooli ei kipu. Kindlustust me samuti asjasse segama ei hakanud, sest tegelikult polnud autodel õnneks mitte midagi viga ja sellel polnud lihtsalt mõtet.

Tegemist oli küll väga õnneliku õnnetusega, aga kerge šoki sain ma sellegipoolest. Kõige jubedam hetk oli kindlasti see, kui ma sain aru, et mulle sõidetakse kohe sisse ja ma mul ei ole mitte kuskile keerata. Ma ei tea, mida teise auto roolis tehti, aga ilmselgelt pani ta minu autot tähele üsna viimasel sekundil ja ehmatas seega ka ise meeletult. Päris hirmus oli ka see, kui see tütarlaps lubas järjest oma mingeid sõpru kohale hakata kutsuma. Mul läks sel hetkel sees päris kõhedaks ja kaalusin päris tõsiselt lihtsalt minema sõitmist. Mingi kamba hispaanlaste käest kere peale saamine ei tundnud väga ahvatlev olevat. 😀

Selle väikese õnnetuse tõttu sain ma igatahes uuesti kõvasti motivatsiooni oma hispaania keele õpingutega edasi tegutsemiseks, et ma enam mitte kunagi end niivõrd abituna keelebarjääri tõttu tundma ei peaks. Igaks juhuks tegin endale selgeks ka selle, kuidas avarii olukorras kindlustuse seisukohalt käituma peab ning mis paberid täidetud peavad saama. Loodetavasti ei pea ma enam kunagi sellises olukorras olema, aga sellegipoolest on hea teada, et järgmisel korral oskaksin ma suure tõenäosusega juba natukene paremini hakkama saada.

Kas teil on kunagi mõndasid pisemaid või suuremaid avariisid olnud? Kuidas te sellises olukorras käitusite?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.