Lõpuks tagasi kodus!

Neljapäeva varahommikul viis emps mu Tartu bussijaama ja nii ma pisaraid tagasi hoides ja haigust trotsides vapralt Tallinna suunas sõitma hakkasingi.  Ma ei saa mainimata jätta oma erakordselt toredat bussijuhti – sedavõrd positiivseid ja viisakaid inimesi võiks rohkem olla! Tallinna jõudsin ma suts enne 9 hommikul ja nii oli mul piisavalt aega viimasteks sisseostudeks ja keha kinnitamiseks. Seekord oli Eestisse minek ja seal tulek üks paras seiklus ja seetõttu otsustasin ma vaid käsipagasiga reisida. Lisaks kõigele ka mingi kohvri enda järel lohistamine ei tundunud kohe üldse hea mõttena. Käsipagasisse aga teadupärast väga palju kraami ei mahu ja nii ma otsustasingi leivad lennujaamast osta ja kilekotis endaga lennukisse kaasa võtta. Minu suureks üllatuseks maksis päts Muhu leiba lennujaamas aga koguni 5,50 eurot ja nii ma neid väga palju kaasa ei raatsinudki osta 😀 Lõpuks ostsin kaks pätsi endale ja ühe sõbrannale, kelle juures ma Madridis peatusin. 

Sellest olen ma juba varem kirjutanud, et Eestisse pileteid ostes ei olnud mul Gibraltari kanti kolimisest õrna aimugi ja see muutis mu teekonna “natukene” pikemaks. Pärast erinevate transpordivõimalustega tutvumist otsustasin uuest kodust Madridi ja tagasi saamiseks kasutada rongi. Just nende samade seiklemiste tõttu otsustasin ka vaid käsipagasiga liigelda. Tagasi Hispaaniasse tulles otsustasin ma veel ühe päeva ka Madridis peatuda ja sõbrannadega välja minna. Nad olid meile laua kinni pannud ühes väga mõnusas ja üllatavalt odavas India restoranis ning pärast söömist läksime kinno. Kana karri, küüslaugu naan ja kohalikud õlled olid täiesti imelised ja film meeldis meile kõigile samuti. Kinos saime vaid paaril korral pahandada, et me natukene ülemeelikud olime ja  liiga kõva häälega üksteisega jutustasime. 😀 Käisime vaatamas Freddie Mercury elul põhinevat filmi “Bohemian Rhapsody” ja ma tungivalt soovitan kõigil seda vaatama minna!

Järgmisel päeval saime veel kõik koos hommikuseks jalutuskäiguks ja kohvitamiseks kokku. Nii tore on mõelda, et ma leidsin endale Madridis elatud aja jooksul sellised imelised sõbrannad!  Üks sõbranna võttis jalutuskäigule kaasa ka oma imearmsa puudli kutsika, kelle ma endale võtaksin. Mulle tavaliselt sellised väikesed koerad ei meeldi, aga Roxy on lihtsalt nii armas, aktiivne ja sõbralik, et teda lihtsalt ei ole võimalik esimesest silmapilgust mitte armastama hakata. 😀 Pärast jalutamist ja koeraga pargis mängimist läksime ka natukeseks kohvitama. Roxy oli selleks ajaks omadega täiesti läbi ja magas nagu ingel. Pikalt me kahjuks jutustada ei saanud, sest mina pidin rongijaama tõttama, et õhtuks lõpuks koju jõuda!

Madridist on Gibraltari piiri lähedal asuvasse San Roque linna umbes 650 kilomeetrit ja selle teekonna läbimine võtab rongi ja bussi komboga aega umbes 4 tundi ja 30 minutit. Tegelikult saab Madridist ka ilma vahepeal bussi kasutamata meie juurde, aga mingite sügistormide ajal juhtus õnnetus ühe raudteesillaga ja seetõttu tuleb San Roque-Malaga ots sõita bussiga ning sealt edasi rongiga Madridi. Ma alguses kartsin natukene õige bussi ja rongi leidmist, aga tegelikult ei ole väga võimalik valesti minna. Tagasiteel ootasid Malagas rongist väljudes inimesed suurte siltidega ning nende juhendamisel suunati kõik koheselt ka õigetesse bussidesse. Bussisõidu ajal otsustas üks natukene sõge vanamees ilma küsimata minu kõrvale istuda (buss oli praktiliselt tühi) ja terve ülejäänud tee lakkamatult rääkida. Alguses püüdsin viisakalt ikka kuulata ja kaasa mõelda, aga tunnikese täitudes andsin ma lihtsalt alla ja kannatasin ära. Tundus kuidagi ebaviisakas ise mujale istuda või paluda tal vait jääda 😀 Tegemist oli 71 aastase hispaanlasega, kes on oma elu jooksul elanud Pariisis, New Yorkis ja Madridis ning praegu resideerub Casablancas. Ta inglise keel oli tegelikult üsna hea, aga sellegipoolest jutustas ta terve asja siiski hispaania keeles. 

Lõpuks kohale jõudes väljusin ma nii kiiresti kui võimalik bussist ja tormasin oma lillekimbuga ootava kalli mehe suunas. Nii hea on tagasi olla! Kodus pakkisin kohe Eestist toodud hea ja parema kraami lahti ning nii me Muhu leiba ja põdrasuitsuvorsti süües jutustasime. Otseloomulikult oli ta ka mu lemmiku veini külma pannud 🙂 Järgmisel päeval läksime mitmeks tunniks randa jalutama ja järjekordset 21-kraadist ilma nautima. Ma olin sellest soojast kõvasti puudust tundnud! Eestis oli küll väga tore käia, aga sealne talvine pimedus on õudne! Külmaga ma tuleksin veel toime, aga pidev pimedus on päris jube ja rusuv. Vähemalt praegu sobib mulle see täitsa hästi, et ma saan igapäevaselt soojas elada ja soovi korral alati Eestisse ka külma ja karget ilma nautima sõita. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.