Kus ma siis tegelikult elada tahan?

Ma olen nüüdseks siin Gibraltari piiri ääres natukene üle 7 kuu elanud ja olen üldiselt eluga väga rahul. Kui mõned väga tuulised ja vihmased päevad kõrvale jätta, siis tegelikult oli ilm terve talve üsna hea. Vahemeri ja Atlandi ookean on samuti siin samas ning puudust pole ka imeilusatest matkaradadest ja mägedest. Maroko ja Portugal on vaid kiviviske kaugusel ning Malaga lennujaamast saab juba praktiliselt kõikjale lennata. Gibraltari lennujaamast on üsna odavalt võimalik Londonisse suurlinna melu nautima minna. Me oleme mehega mõlemad ikka hingelt pigem maakad ja seega naudime vähemalt praegu siin kandis elamist täiega. Suure tõenäosusega liigume me küll millalgi siit jälle edasi, sest õnneks om maailma valla ning tunduks tobe seda mitte avastada.

Ühesõnaga olen ma meie kodukandiga väga rahul, aga sellegipoolest ei anna mu süda rahu selle nii-öelda õige kodu asjus. Me elame praegu ühes väga ilusas ja rahulikus piirkonnas, mis on Gibratari piirist umbes 8 kilomeetri kaugusel. Tegemist on muust linnast natukene eemal asuva rahuliku piirkonnaga, kus on hilisel ajal alati ka valvur. Meil on siin isegi pood, lastehoid, väike spordiklubi, restoran, hiinlaste pudipadi pood, kebabi putka ja isegi keeltekool. Siinne kant on ühesõnaga väga mõnus ning ma olen äraütlemata õnnelik, et me just siia otsustasime kolida. Meil on väga vedanud ka naabritega ning  korterist avaneb arvatavasti üks linna parimaid vaateid. Suure basseini ja päris muruga hoov on samuti uskumatult mõnusad. Ma ei oleks kusjuures iial arvanud, et ma hakkaksin meres käimise asemel basseini kasutama, aga tegelikult on päris mõnus pärast tööd ennast natukene kiirelt hoovis jahutada. Koduuksest Vahemereni jõudmiseks tuleb tegelikult küll vaid maksimaalselt 10 minutit jalutada, aga inimesed on ju mugavad… 😀 Kõik kõlab justkui ideaalselt, aga miski ei anna mulle siiski rahu.

Ma olen vist ikka läbi ja lõhki oma maja inimene. Ma olen majas elades üles kasvanud ja nii harjunud sellega kaasneva vabadusega. Samas ei ole meil praegu mitte mingit plaani siia kanti maja osta ja kellegi teise kodu üürides ei saa ma ju ikka hakata puid ja põõsaid istutama. 😀 Sellegipoolest oleme me praeguseks 5 maja vaatamas käinud ning kahjuks ei ole neist ükski mitte mingeid emotsioone tekitanud. Meie hinnaklassis olevatel majadel ja ridakatel on ilma naljata kahjuks praktiliselt sama suured hoovid kui meie praegune terrass. Ühel majal oli natukene suurem oma väikese basseiniga hoov, aga selle sisemus oli pehmelt öeldes jube ja vähemalt minu arust üsna maitselage. Köök oli näiteks lilla ning elutuba kollane koos hiigelsuure punase nahkdiivaniga. 😀 Ühesõnaga ei ole me leidnud mitte ühtegi maja, kuhu kolimisel me mõtet näeks. Isegi vaid paarisaja meetri kaugusele kolimise on ikkagi tüütu ja seega ei viitsi me seda ilmaasjata ette võtta. Sellegipoolest hoian ma endiselt kuulutustel silma peal ning eks siis ole näha.

Suure tõenäosusega suureneksid majja kolides ka meie igakuised kulutused. Isegi kui üürile kuluv summa laias laastus samaks jääks, siis paratamatult suureneksid näiteks elektriarved basseini olemasolu tõttu jne. Üldiselt nõuavad omanikud majade üürimisel ka aedniku kasutamist. Eks nad tahavad kindlad olla, et keegi päriselt ka basseini ning hoovi eest hoolitseksid. 😀 Lisaks on majad üldiselt natukene suuremad kui meie korter ning kas meil tõesti oleks kahepeale 4 magamistoa ning 2 või 3 vannitoaga maja vaja. 😀 Meil on tegelikult ka praegu 3 magamistuba ja 2 vannituba, aga majad on siiski üldjuhul meie praegusest korterist suuremad.

Kogu kirja pandut uuesti lugedes hakkasin ma ise ka muigama ning minu ratsionaalne pool saab tegelikult väga hästi aru, et tegelikult ei peaks ma üldse kolimise peale mõtlema. 😀 Palju mõistlikum oleks oma praegusesse korterisse jääda ning üritada lihtsalt rohkem raha investeerida ja kõrvale panna, et kunagi tulevikus oleks lihtsam oma elamine osta (kus iganes see oma kodu siis kunagi ka ei asuks). Kõik on ju tegelikult väga hästi ning suure tõenäosusega praegu maja üürides ma kuskile ka erinevaid puid ja põõsaid istutada ei tohiks, hea õnne korral võiks need seal lihtsalt juba ju olemas olla! 😀 Sõbrannale ükspäev seda sama olukorda kirjeldades jõudis ta vaid järeldusele, et meil on siin elu liiga hea ja rahulikult ning seetõttu tekitame endale pseudoprobleeme. Tundub, et tal on õigus. 😀

Kas teie olete pigem oma maja või korteri inimesed?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.