Kuidas ma nii nõrk olen?

Uuel aastal uue hooga, ehk ma olen siin trennis tegelikult käinud juba alates jaanuarist, aga rühmatrenni minekuks julguse kogumiseks kulus mul natukene rohkem kui kuu. Alguses lükkasin ma rühmatreeningutesse mineku oma olematu füüsilise vormi pärast edasi ning siin hakkasin kartma, et ma ei saa mitte ühtegi sõna treeneri jutust aru. Jaanuaris ja suure osa veebruarist käisin 4x nädalas lihtsalt jõusaalis.

Tegelikult tahtsin ma jaanuaris juba bodypumpiga alustada, aga igaks juhuks otsustasin alguses pilatese kasuks. Mu spordiklubi (basicfit) on kokku kolmel korrusel ja rühmatreeningute saalid kõige viimasel. Kuna mul polnud varem sinna asja olnud, siis otsustasin päev enne pilatesesse minekut üleval salaja saale piilumas käia. Läksin kohale kohe pärast spordiklubi avamist ja kuna sel ajal kedagi üleval ei olnud, siis sain rahulikult saalides uudistada. Järgmisel päeval oli kohe julgem pilatesesse minna 😀  Muidu mulle kõik meeldib ja treener oli väga tore, aga pilates oli minu jaoks natukene liiga rahulik. Mulle meeldivad väheke energilisemad trennid rohkem. Kuna lihtsalt jõusaalis ka 4x nädalas enam käia ei tahtnud ja pilates väga ei meeldinud, siis võtsin julguse kokku ja käisin esimest korda ka siin bodypumpis ära. Saali sisse minnes ehmatasin kohe meestekarja peale ära. Peale minu oli tõesti trennis vaid üks naine ja temagi soliidses eas daam. Ma arvan, et ta võis päriselt ka umbes 60-aastane olla.

Kuna ma päris kõigest aru ei saanud, mida see treener sinna mikrofoni seletas, siis proovisin lihtsalt tema järgi kõike teha ja oma asja ajada. Paraku see aga väga ei õnnestunud, sest mind tohutult häiris see sama vanem naine mu kõrval, kes tegi kõiki harjutusi minust umbes poole suuremate raskustega. Mul hakkas täitsa piinlik vahepeal ja lubasin mõttes korralikumalt trenni tegema hakata. Lisaks ego haiget saamisele sai trennis arvatavasti kannatada ka mu kuulmine. See lihtsalt ei ole normaalne, kui kõva häälega treener meid utsitas. Viimase seeria ajal ta tihti lausa karjus mikrofoni nii, et lisaks kehale hakkas ka mu pea huugama. Tegelikult treenivad siin üldse kõik üsna valjuhäälselt ja on väga tavaline, et mu kõrval olev inimene koguaeg ka iseennast häälekalt motiveerib ja endale kaasa elab. 🙂  Vaatamata harjumatult kõrgetele detsibellidele mulle trenn väga meeldis. Eriti lahe oli see, kuidas treener lõpuks ukse juures kõigile patsu andis ja takka kiitis.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.