Kes palju teeb, see palju jõuab

Jagasin teiega eelmise nädala lõpus enda esimese töönädala kogemusi ning keskendusin üsna pikalt sellele, kuidas keeruliste kolleegidega hakkama saada. Otsustasin selle postituse vahepeal privaatseks muuta, aga saan tänaseks öelda, et õnneks on olukord kontoris märkimisväärselt paranenud ning ma tunnen end tööl olles väga hästi. Tundub, et otsustasime mõlemad sel nädalal uue hooga alustada ja vähemalt siiamaani on see ka õnnestunud. Loodan siiralt, et olukord jääbki selliseks ning ma saan ka edaspidi igal hommikul suure naeratuse ja hea enesetundega kontorisse minna. Nii mõnus on niimoodi tööl käia!

Tegelikult tahtsin ma täna hoopis teisel teemal paar rida kirja panna. Nimelt pean ma tunnistama, et olen praktiliselt iga tööpäeva lõpuks nii väsinud, et väike pooletunnine kuni tunnine lõunauinak on muutunud üsna tavaliseks. 😀 Kui esimesel töönädalal olid päevad tõesti pikemad, siis praegu käin ma kontoris ju tegelikult vaid 5 tundi päevas ja olen sellegipoolest tööpäeva lõpuks omadega täiesti läbi. Tundub, et kellast-kellani tööl käimise ja kontorielu rutiiniga uuesti harjumine võtab oodatust natukene kauem aega. Seetõttu üritangi endale praegu lihtsalt rohkem aega uue elukorraldusega harjumiseks anda ja mitte liialt üle mõelda. Mitte midagi ei juhtu, kui ma klopin vaibad mõned päevad hiljem või lükkan pesu pesemise nädala lõppu. Püüan kõike samm-sammu haaval võtta ja uuesti kontoriellu suundumist täiel rinnal nautida. Loodetavasti jätkub niimoodi mul entusiasmi veel pikaks ajaks!

Tegelikult on mul praegu isegi natukene naljakas neid ridu kirja panna. Valdava osa inimeste tööpäevad on ju tegelikult palju pikemad ning neil on töölt tagasi jõudes vaja lisaks kodu koristamisele, pesu pesemisele, toidu tegemisele ja ahju kütmisele tarvis ka lastega tegeleda. Eks igaüks elab muidugi oma elu täpselt nii mugavaks või keeruliseks kui ta ise oskab või tahab, aga sellegipoolest tekib natukene äpu tunne pärast 5-tunnist tööpäeva rõdule natukeseks lebotama minnes. 😀 Loodan, et sellised lühikesed lõunauinakud ei muutu siiski osaks minu igapäevarutiinist ning ma suudan selle lähiajal näiteks pikemalt lugemisega asendada. Samas on nii mõnus pärast tööpäeva lõppu bikiinid selga panna, rätik pähe siduda ja natukeseks lihtsalt päikese kätte kerra tõmmata. Võib-olla ma tegelikult ei peakski end sellepärast ebamugavalt tundma, aga millegipärast ma siiski natukene tunnen. 😀

Ma ei ole muidu kunagi varem tegelikult selliste uinakute tegija olnud ja võib-olla just sellepärast ma olengi praegu kergelt üllatunud selles uues harjumuses. 😀 Ma olen juba noorest east alates täielik hommiku inimene olnud ja mulle kohe täitsa meeldib varakult ärgata ja kohe tegutsema hakata. Tavaliselt ärkan ma 6.30 paiku ja nii mulle sobib. Ma naudin hommikuid täiega ning püüan alati päeva kõige olulisemad asjad just esimeste tundide jooksul tehtud saada. Sel ajal töötab mu aju lihtsalt kõige paremini ning produktiivsus on suurim. Üsna varase ärkamise tõttu lähen ma muidugi ka paljude teistega võrreldes üsna vara magama. Mulle meeldib juba pärast 21 voodisse filmi vaatama või raamatut lugema minna ja nii ma ideaalis 22/23 ajal juba rahuliku südamega ka magan.

Ma olen oma elus tegelikult alati püüdnud jälgida ütlust – kes palju teeb, see palju jõuab ja arvatavasti just seetõttu tunnengi end oma praeguste lõunauinakute tõttu natukene kehvasti. Ei tea, kas hispaanlastele omane siesta ning “aega on” ellusuhtumine hakkavad lõpuks minuni jõudma? Loodan siiski, et see on pigem mööduv nähtus ning ma leian juba õige pea endas taas energiat igapäevaselt usinalt oma to-do listist asjade ära tegemiseks. Meie kõikide päevad on tegelikult ju sama pikad ja igaüks vastutab ise, kui palju ta tehtud jõuab. Loomulikult on kõikide inimeste elud ja kohustused väga erinevad, aga lõppude lõpuks on see siiski meie endi kätes, kuidas me oma 24 tundi igapäevaselt kasutame.

Kas teile meeldib ka aeg-ajalt pärast töö- või koolipäeva lõppu silm natukeseks looja lasta või lähete pigem õhtuti varem magama?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.