Kellel neid pühasid ja tähtipäevi vaja on?

Mina kasvasin üles perekonnas, kus eelkõige minu ema ja vanaema alati kõikvõimalikest tähtpäevadest lugu pidasid. Mitte ükski vähegi tähistamist vääriv päev ei jäänud kahe silma vahele ja nii korraldab emps meile siiani lihavõtete ajal aardejahti ning näiteks nimepäeva puhul sööme alati kooki. Mul käivad kusjuures siiani ka päkapikud. 😀  Tänu neile on minu jaoks nüüdseks selline üksteise meeles pidamine ja halli argipäeva erilisemaks muutmine täiesti iseenesestmõistetav. Praegu vaid kahekesi pereliikmetest ja sõpradest eemal elades on teinekord küll suuremat motivatsiooni vaja kõikvõimalike traditsioonide üleval hoidmiseks, aga sellegipoolest annan ma endast parima.

Sel aastal tulime me vaid paar päeva enne jõule reisilt tagasi ja kui aus olla, siis mingist jõulutundest oli asi ikka väga kaugel. Lisaks kõigele muule oli väljas pea 20 kraadi sooja ja päike sillerdas mõnusalt. Jõulutunnet ei paistnud ühegi tunneli lõpust. Sellest hoolimata vajasid jõulud ikkagi tähistamist ja kuskilt tuli see salakaval jõulutunne üles otsida.  Alguses plaanisime ka kuuse koju tuua, aga lõpuks otsustasime lihtsalt kodu tulukeste, kujukeste ja küünaldega ära kaunistada. Eestis käies pakkis ämma ema mulle kaasa ka erinevaid jõuluteemalisi laudlinu ja linikuid, mida oleks olnud patt kasutamata jätta. Jõulumeeleolu tekkimisele aitas kindlasti kaasa ka piparkookide tegemine ja lõputu Frank Sinatra kuulamine. 😀

Minu kallis kaasa ei ole tegelikult teab mis suur erinevate pühade ja tähtpäevade pidaja, aga meie pea 10-aastase kooselu jooksul on sellised asjad ka tema jaoks vist lihtsalt juba iseenesestmõistetavaks muutunud. Ta on juba leppinud, et jõulude ajal tuleb oma kingituse kätte saamiseks salmi lugeda, lihavõttepühade ajal jäneste jäetud mõistatuste abil maiustusi taga otsida ning alati kõikvõimalikest paraadidest ja pidustustest osa võtta. Ta võib küll vahepeal natukene nina krimpsutada, aga tegelikult ma tean, et ka tema on õppinud selliseid hetki hindama. Lisaks sellele on ta ka maailma parim kingituste ja üllatuste tegija. Ta teab, kui väga ma mulle üllatused meeldivad ja ma ei ole vähemalt siiani kordagi ka pettuma pidanud. Ta suudab siiani iga kord välja mõelda midagi sellist, mis mul pisarad silma toob. 😀 Mina seevastu olen pigem kehv kingituste tegija. Minu trumbiks on vist pigem üldise meeleolu tekitamine.

Meil on mehega kokkulepe, et 2-3 korral nädalas käime õhtuti koos trennis ja ühel nädalavahetuse päeval teeme lihtsalt koos midagi toredat. Niimoodi jääb üks päev nädalas mõlemale ka iseenda asjadega tegelemiseks. Olgu selleks siis terve päeva arvutis mängimine, lugemine, erinevate tööväliste projektidega tegelemine vms. Meie ühisel päeval käime tavaliselt kas surfamas, matkamas, väljas söömas, ümbruskonnaga niisama tutvumas, kinos, teatris vms.  Lisaks kõigele eelnevalt mainitule korraldab ta iga kuu meile ka ühe nii öelda täitsa päris kohtingu, mille puhuks kammime juuksed ja paneme kobedamad riided selga. 😀 Eestis nautisime täiega ka pereliikmetel ja sõpradel külas käimist (minu suured lemmikud on alati olnud saunaõhtud!), aga siin ei ole meil veel väga palju selliseid tutvusi tekkinud. Seda kirjutades tuli mul meelde, et me käime nüüd kahel nädalavahetusel järjest sünnipäevadel.

San Isidro festival Madridis

Ma kujutan ette, et ilma erinevate tähtpäevade tähistamiseta ning oma teisele poolele, pereliikmetele ja sõpradele spetsiaalselt aja võtmisele võib elu teinekord üpris üksluiseks muutuda. Ma ei ole näiteks kunagi aru saanud inimestest, kes ei tähista erinevaid pühi ja tähtpäevi. Ma saan aru küll, et meil ei ole vaja üksteisega kokku saamiseks või kiindumuse näitamiseks mingeid tähtpäevi, aga ometi lisavad nad vähemalt minu arust elule nii palju positiivsust ja sära.

Kas ja kuidas te tähtpäevi tähistate?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.