Kassipoja päästeoperatsioon

Eilne hommik algas lisaks haigeks jäämisele veel ka tohutu kasside kräunumisega. Üleval magamistoas uudiseid lugedes kuulsin järsku mingit imelikku häält. Alguses ei teinud ma asjast väljagi, aga see lihtsalt ei lõppenud ja seega panin paremini kuulmiseks uudised pausi peale. Nii sain kohe aru, et üks kassike on kuskil hädas. Esimese asjana kahtlustasin Virsikut, aga tema magas minust vaid paar meetrit eemal õndsat und.

Mul võttis ikka omajagu aega, et aru saada, kust see kräunumine tuleb. Vaatasin akendest ja rõdult välja ning käisin isegi koridoris ja ei miskit. Lõpuks sain aru, et üks kassipoeg on aeda ümbritsevalt müürilt meie sisehoovi kukkunud. Ema kräunus müüri peal ja kassipoeg aias sees ja nii nad siis kahekesi  üritasid oma murega hakkama saada.

IMG-0665

Panin end kohe riidesse ja tormasin alla hoovi vaeseid kassikesi aitama. Päästmisoperatsioon osutus aga oodatust palju keerulisemaks. Nimelt on meil alumine hoov kaheks tehtud. Üks pool on kõigile kasutamiseks ja teine pool on siis esimese korruse korteri oma. Kui ma kassikest päästma läksin, siis loomulikult jooksis ta kohe teisele poole ja sealt mina teda mitte mingi valemiga kätte ei saanud.

Esimese korruse korteris tegelikult kedagi ei ela ja seega mõtlesin korraks ka üle aia turnimise peale, aga lõpuks matsin selle mõtte siiski maha. Suure tõenäosusega oleks kass siis lihtsalt tagasi teisele poole aeda jooksnud ja nii ma siis üle aia turnimisega oleksingi teda püüdma jäänud. Otsustasin talle õue juua viia ning natukese aja pärast koos söögiga uuesti proovida. Loomulikult teda mu krõbinad ei huvitanud.  Jätsin toidu välja ja otsustasin hiljem veel proovida.

IMG-0666

Ma tean, et need kassid jagavad ühtede kodututega platsikest ja ei ole inimestega väga harjunud. Olen küll kodutuid kassikestele toitu jätmas näinud, aga suuremat suhtlust neil vist omavahel ei ole. Arvatavasti sellepärast see vaene kassipoeg mind ka nii hirmsasti kartis.

Päevapeale nägin teda ilusti söömas ja joomas, aga kätte ennast ikka ei andnud. Enne magamaminekut proovisin veel, aga ta reaalselt jooksis jälle kohe teisele poole aeda ja teeskles surnut. Mitte miski ei aidanud… Panin talle siis lihtsalt veel süüa ja juua ning otsustasin hommikul loomakaitsesse helistada ja nemad appi paluda.

Öösel natukene pärast kella 3 läks uuesti suureks kräunumiseks. Kassipoeg kräunus jälle hoovis ja ema oli tulnud tagasi müürile. Tundub, et nad suutsid kellegi veel meie majast üles äratada, sest hommikul 7 ajal hoovi minnes kassipoega enam ei olnud. Tuleb välja, et naabrite öine päästeoperatsioon oli minu katsetest palju edukam. Korjasin siis söögi- ja jooginõud kokku ja tulin tuppa tagasi. Natukene muidugi veel kripeldab, et kas kõik sai ikka korda jne, aga ju ikka sai.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.