Kui vahel võtavad asjad kauem aega kui tahaks ja kannatus hakkab katkema

Pean tunnistama, et ma ei ole teab mis püsiva iseloomuga ja just seetõttu ootavad paljud mu vähemalt esmapilgul täiesti geniaalsed ideed teostamist tänase päevani. Mõne uue mõtte tekkides võin ma esimeste suuremate takistuste tekkimiseni sellele pühalikult päevi või isegi nädalaid pühendada. Kusjuures mulle väga meeldib kõikvõimaliku lisainformatsiooni saamiseks erinevaid artikleid lugeda ja näiteks videoid vaadata. Probleemid tekivad siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt, sest mul on kalduvus esimeste suuremate raskuste tekkides asjad rahuliku südamega pooleli jätta. Üldiselt suudan ma kiiremas korras enda peas mõne täiesti loogiliselt kõlava asja pooleli jätmist toetava põhjenduse valmis mõelda ja seetõttu seda ka ilma igasuguste süümepiinadeta teha. Kui ma olen juba ennast ära petnud, siis edasine on ju tegelikult väga lihtne. Näitena meenub mulle kohe Hispaania keele minevikkude õppimine. Alguses püüdsin ma hoolikalt kõikvõimalikud erinevad mineviku vormid enda jaoks selgeks teha, aga pärast lähimineviku omandamist andsin ma alla. Enda õigustamiseks mõtlesin, et kui tihti mul ikka neid teisi minevikke vaja läheb…. Ütlen kohe ära, et ma ei oska siiani ideaalselt kõiki Hispaania keele minevikke kasutada, aga ma püüan end parandada.

Mulle on alati mõte surfamisest meeldinud ja Euroopa surfiparadiisi Tarifa vahetusse lähedusse kolides tundus patt sellega natukene tõsisemalt mitte tegelema hakata. Ma olen tegelikult küll varem erinevatel Aasia reisidel nii tavalise kui ka lohesurfiga natukene tegelenud, aga sellegipoolest olen ma täielik algaja. Lõuna-Hispaaniasse kolides otsustasin kohe endale surfilaua osta ja olen nüüdseks juba umbes 3 kuu jooksul vähemalt korra nädalas ka laineid püüdmas käinud. Detsembrikuise Fuerteventura reisil ajal sai vees harjutamas käidud ülepäeviti. Ütlen ausalt, et mu areng on olnud palju aeglasem kui ma sooviksin ja seetõttu ei tahtnud ma vahepeal surfamisest midagi kuulda. Mul kadus lihtsalt igasugune motivatsioon end harjutamiseks vette ajada. Kui mu kallis kaasa poleks samuti sufihuviline, siis ma ei imestaks, kui ma oleksin vahepeal alla andnud ja sellele ka mingi eriti geniaalse fabritseeritud põhjuse välja mõelnud. Õnneks on ta mul siiski olemas ja utsitab mind alati vette.

Ma arvan, et mul on surfamise selgemaks saamine ja enda vees enesekindlamalt tundmine natukene rohkem aega võtnud ka seetõttu, et ma tegelikult kardan laineid. 😀 Nimelt on mul juba ammusest lapsepõlvest üks jube uppumise tundega seonduv mälestus ja arvatavasti just sellepärast on mul ka alati lainete ees väike hirm ja aukartus olnud. Vett ennast ma ei karda, just lained on need, mis sees maru hõreda tunde tekitavad ja südame kiiremini lööma panevad. Mul ei ole õrna aimugi, kas üldse või millal ma end keset laineid päriselt ka enesekindlalt tunnen. Isegi kui ma vahepeal hakkan end juba üsna hästi vees tunda, siis pärast mõne järjekordse laine käest kere peale saamist saan taaskord aru, kui võimsad lained ikka tegelikult on. Need sekundid, mil sa oled laine nii-öelda tsentrifuugis kinni tunduvad mulle alati igavikuna. 😀 Nii jube on! Lained on küll minu jaoks täiesti hirmuäratavad, aga raske on kirjeldada seda ideaalsel lainel sõitmise meeliülendavat tunnet. See on väga hea tunne.

Ühel päeval julgen ka mina selliste lainete lähedusse minna! 😀

Esialgu püüdsin ma oma lainete hirmust üle saada kõikvõimalikke surfamise ja lainetega seotud videoid vaadates ning erinevaid stsenaariume enda peas läbi mängides. Tundsin, kuidas enese teadlikkuse tõstmine mulle enesekindlust lisas ja andis julgust rahulikuma südamega suuremaid laineid püüda. Minu jaoks suured lained ei ole seda kohe kindlasti iga teise surfaja jaoks, aga küll ma samm-sammu haaval kunagi ka nendeni jõuan. Praegu on mul hea meel, et ma olen ainult juba murdunud lainete valge vahu pealt väiksemate nii-öelda päris laineteni jõudnud. 😀 Alguses harjutasin ma lihtsalt kohalike lastega koos valges vahus. Vahepeal oli küll natukene piinlik, aga midagi ei olnud teha. Pidin oma uhkuse alla neelama, sest kuskilt tuleb ju alustada.

Täna võin ma vaid ette kujutada, kuidas ma ühel päeval näiteks Sri Lankal lahtiste juuste ja mõne eriti ilusa lauaga suurtes lainetes hullan. Ma loodan, et ühel päeval saab see reaalsuseks ja ma tõepoolest suudan ilma jalgade värinata surfamisest rõõmu tunda. Ma arvan, et tegelikult on meist igaüks võimeline palju enamaks kui me ise usume. Järjekindlalt oma eesmärkide nimel töötamine võiks ju vähemalt ideaalis alati vilja kanda… Olgu selleks siis surfamise selgeks saamine, mõne uue keele õppimine või midagi hoopis muud. Iga uue oskuse endale selgeks tegemine on küll raske, aga suure tõenäosusega seda pingutust siiski väärt.

Viimasel kahel nädalavahetusel olen ma lõpuks järjest suuremaid lained suutnud püüda ja seega saanud üha enam ka nii-öelda päriselt surfata. Nendel päevadel olen ma veest välja tulnud kohe eriti õnnelikuna. 😀 Loomulikult olen ma siiani täielik algaja, aga ometi on mul oma edusammude üle nii hea meel. Vahepeal ei tahtnud ma oma puudulike edusammude tõttu vette minnagi ja just sel ajal hakkasin vaikselt välja mõtlema ka erinevaid tobedaid põhjuseid surfamise pooleli jätmiseks. Näiteks otsustasin ma ühel päeval, et ilm on lihtsalt liiga külm ja tuuline vette minekuks. 😀 Mis siis, et samal ajal olid vähemalt paarkümmend inimest vees harjutamas. Õnneks on mu kallis kaasa mind üldjuhul ikka vette ajanud ja halvema tujuga päevadel topelt motiveerinud. Isegi kõige väiksemate õnnestumiste korral sain ma sellistel päevadel kaldalt ühe suure naeratuse ja aplausi. 😀

Eile oli ilm täiesti suurepärane ja tipphetkel oli vees umbes 70 surfajat. Kui hommikul oli niisama rannas mõnulejaid veel vähe, siis keskpäevaks olid ka kõige hilisemad ärkajad kohale jõudnud. Inimesed lihtsalt nautisid head ilma ja üksteise seltskonda. Mina proovisin vees vaikselt omi asju ajada ja kellelegi mitte jalgu jääda. Vahepeal oli ikka kuulda, kuidas kõvemad mehed üksteise peale karjusid, kui keegi kellelegi ette jäi. Õnneks on tegijamad tüübid vähemalt siiani minust ikka tükk maad kaugemal ja seega saingi üsna muretult omaette harjutada. Kokku olin ma vees umbes poolteist tundi ja lisaks suurepärasele enesetundele sain ma ka korraliku päevituse. Kokku olime me rannas tegelikult pea 5 tundi ja ilmselgelt oli seda kevadise salakavala päikesega natukene liiga palju. Tavaliselt olen ma üpris tubli päikesekreemi kasutaja, aga millegipärast ei osanud ma 3. märtsil päikesepõletust karta. Tagajärge ei tulnud kaua oodata ja täna on mul tulipunane ja kergelt valulik otsaesine ning ära kõrbenud huuled. Järgmisel korral olen targem ja võtan ikka päikesekreemid ka kaasa. 😀

Mulle tundub (või vähemalt meeldib mulle see mõte), et mul oleks varsti lisaks oma algajatele mõeldud suuremale lauale ka ühte natukene lühemat vaja ja nii ma veetsingi eile õhtul õige mitu netis surfates. Ma ei ole tegelikult teab mis suur neoonsete värvide fänn, aga millegipärast tahaks ma endale just nimelt mingit lahedat eriti erksavärvilist lauda. Korralikud surfilauad on tegelikult päris kallid ja seetõttu mõtlesin ma vahepeal ka kasutatud laua ostmise peale. Kasutatud laua hankimine on samas ikka natukene nagu põrsa kotis ostmine ja seega kavatsen ma suure tõenäosusega ikka täitsa uue laua soetada. Õnneks mul uue lauaga otsmisega otseselt kiiret ei ole, aga sellegipoolest tahaks midagi lähiajal välja valida. Motivatsiooni lisamiseks tellisin ma endale täna hommikul ka ühe imeilusa trikoo. Praegu on veel vesi ilma kalipsota surfamiseks liiga külm, aga suvi on kohe nurga taga ja loodetavasti on sellega siis mugav sõita.

Kui kerge on teie jaoks alustatu lõpule viimine? Kas arvate, et olete pigem järjekindlad inimesed või mitte?

2 Replies to “Kui vahel võtavad asjad kauem aega kui tahaks ja kannatus hakkab katkema”

  1. Ma olen enamus juhtudel seda tüüpi, et mõte tuli – teen ära. Mõne asjaga mõtlen küll vahel, et oleks võinud juba ammu alla anda, aga muudkui punnitan edasi ja raiskan oma aega 😀
    Aga lohesurf on üliäge! Iga kord kui Tarifa lähedusse satun, vaatan neid surfareid imetluse ja kadedusega ja mõtlen, et mingis teises dimensioonis oleksin ka üks neist. Kui elaks lähemal ja oleks aega jne. Tundub lihtsalt nii vabastav olla lainete ja tuule meelevallas… Ühe korra kui sealkandis olime proovisin pool päeva lohesurfida ka, aga kalda äärest väga palju kaugemale ei saanud ofc 😀

    1. Selliste vähest pühendumist vajavate asjadega ühele poole saamisega mul ka üldjuhul probleeme ei ole. Just erimevad nii-öelda pikemad projektid on need, mis kipuvad pooleli jääma… 😀 Ma arvan, et see metsik järjekindlus on tegelikult sul ikka pigem väga hea isikuomadus!
      Lohesurf on tõesti väga lahe ja vabastav ning sileda vee peal minu arust isegi kordades vähem jube kui suurte lainete keskel tavalise surfilauaga laineid püüda. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.