Küll need hispaanlased on ikka imelikud

Olen nüüdseks juba pea poolteist aastat Hispaanias elanud ja ka omajagu mööda seda imeilusat riiki ringi seigelnud. Selle aja jooksul on mulle silma hakanud nii mõnedki Hispaania enda ja hispaanlaste veidrused. Osad neist olen ma aja jooksul omaks võtnud ja teistega võib-olla ei harjugi mitte kunagi. Ütlen kohe ära, et ma isegi ei viitsi jälle sellest suurest bürokraatiast kirjutada. Ütleme nii, et see on minu jaoks natukene hell teema. 😀 Kes ei ole veel imekombel midagi Hispaania asjaajamine kohta kuulnud, siis põhimõtteliselt tuleb siin aja- ja närvikulu mõttes kõik vähemalt neljaga korrutada. Ilma naljata. 😀 Siin ei saa praktiliselt mitte midagi kodust interneti vahendusel ära teha ja seega tuleb kõikvõimalike dokumentide korda ajamiseks tundide viisi erinevate ametiasutuste ootesaalides aega surnuks lüüa.

Ma ei jõudnud oma esimese pikema roadtripi ajal ära imestada, kui mõttetud siinsed tanklad on. Noh kütust neist küll üldjuhul saab, aga kohvi, kooki ja saiakest küll mitte. Vahel on tankla kõrval ka mingi spetsiaalne teelistele mõeldud söögikoht, aga tassitäiest mõnusast piimavahuga kohvist ja kabanossist võib vaid unistada. Mõnes üksikus tanklas nad siiski müüvad ka kohvi, aga üldjuhul on tegemist mõne väga niru masinaga, kust saab vaid kõige tavalisemat kohvi piimaga. Lattest, cappuccinost ja piparmündikakaost võib vaid und näha! Madridist Cadizi sõites tuli ühes tanklas mul koguni ise pärast lahustuva kohvi pakikese ostmist leti ääres vett keeta ja seejärel jook valmis segada. 😀 Eestis saab vist juba igast küla tanklast normaalset kohvi ja kabanossi. Siin müüvad nad tanklates üldiselt peale kütuse vaid krõpse, komme ja karastusjooke.

Teise omamoodi asjana tuli mul kohe meelde see, kuidas osades poodides on sissepääsu ees spetsiaalne inimene, kelle ülesandeks on kõikide lahtiste kottide kinni sulatamine. Nad panevad su koti eraldi kilekoti sisse ja sulatavad selle seejärel ühe spetsiaalse masina abil kinni. Seda ei tee paljud poed, aga näiteks suuremates Carrefour keti poodides tuleb sellega arvestada. Alguses oli minu jaoks täitsa naljakas, kuidas kellegi ametikoht ongi teiste kottide kinni sulatamine, aga nüüdseks olen sellega juba täitsa harjunud. 😀 Ma ei ole küll kindel, kui suur sellise tegevuse reaalne kasutegur on, aga ju nad ise näevad sellel siis mõtet.

Ma ei ole siiani ära harjunud sellega, kuidas kohalikes baarides on täiesti normaalne oma kasutatud salvrätikute põrandale loopimine. Eriti olen ma seda tähele pannud hommikusel ajal mõnda kohalikku baari sööma minnes. Inimesed lihtsalt viskavad kõik salvrätikud maha ilma silmagi pilgutamata. Täiesti tavaline vaatepilt on see, kuidas mõni viisakas kaabuga vanahärra või ilusti hoolitsetud daam oma hommikuse kohvi ajal rahuliku südamega salvrätte põrandale loobivad. Niimoodi on hommikuse tipptunni ajal teinekord kogu baarileti äärne põrand salvrättidega kaetud. Aeg-ajalt käivad töötajad uute klientide saabudes põrandale ruumi tegemiseks selle lihtsalt harjaga üle. Rohkem turisidele mõeldud kohtades ei ole ma seda tähele pannud, aga väiksemates kohalikes baarides on see täiesti tavaline. Sellistes kohtades käivad igapäevased kunded tavaliselt nii hommikust söömas, kui ka õhtul õlut limpsimas ja lihtsalt sotsialiseerumas.

Hispaanlaste veidrustest rääkides ei saa mainimata jätta ka nende suhtumist aega. Vahet ei ole, kas tegemist on sõpradega linnas kokku saamise või mõne ametialase kohtumisega, vähemalt 15-20 minutilise hilinemisega võib üldjuhul täitsa rahuliku südamega arvestada. Kui eestlased on pigem harjunud 10 minutit varem kohal olema, siis hispaanlased seda ei mõista. Nende suhtumine aega on täiesti teistsugune ja seega ei tasu ennast väga solvatuna tunda, kui sa iga jumala kord oma sõpru või kolleege vähemalt veerand tundi kuskil ootama pead. Väidetavalt harjub ju inimene kõigega ja seega äkki lõpetan ka mina kunagi kõikjale varem kohale minemise. Siiani ma sellega igatahes veel harjunud ei ole ja lähen ikka üldiselt kõikjale justkui igaks juhuks varem kohale ning seejärel kirun ennast maapõhjani. 😀

Ma oleksin juba peaaegu selle pideva musitamise ära unustanud! See on küll minu jaoks juba täiesti iseenesestmõistetavaks muutunud, et kõikide oma kohalike sõprade ja tuttavatega kokku saades tuleb üksteisele tervitamiseks mõlemale põsele üks kerge musu anda. Tegelikult näeb see rohkem lihtsalt põskede kokku panemisena välja. Tüütu on see vaid suuremate seltskondade korral, sest olenemata inimeste arvust tuleb üldjuhul ikka kõik läbi musitada. Ma ei ole just teab mis suur habemete fänn ja seega on see teinekord ka meeste seltskonnas natukene ebameeldiv. Habemed ajavad mu näo alati metsikult sügelema. 😀 Üldiselt tehakse seda nii kokku saades tervitamiseks, kui ka lahkudes hüvasti jätmiseks. Minu arust on see täitsa armas!

Kindlasti on hispaanlastel veel igasuguseid erinevaid meie jaoks veidraid kombeid ja harjumusi, aga sõbralikumaid ja rõõmsameelsemaid inimesi annab otsida!

Milliste teiste rahvaste veidrate kommetega teie kokku puutunud olete? 

4 Replies to “Küll need hispaanlased on ikka imelikud”

  1. Prantsusmaal on sama teema musitamisega. Olen juba mõnda aega siin elanud, aga ikka on vahel naljakas 😀

  2. Hahahaa, lugesin ja muigasin! Mitmed punktid on mulle nii tuttavad kuigi elan Rumeenias. Need põsemusid mu ükskord hauda ajavad, ma ütlen. 😀 meil on üsna rahvusvaheline seltskond ja ma pole tänase päevani selgeks saanud kes kummast põsest musitamist alustab. Täielik peavalu! Ainult õnn, et kogemata veel kedagi otse suule suudelnud ei ole!

    1. Just! Rahvusvahelises seltskonnas on see eriti piinarikas ja alati tuleb pingsalt mõelda, kes kui mitu korda ja kummalt poolt musitab 😀 Ma ise tegin alguses veel eriti valjuhäälselt iga musi ajal ka “MUAHH” 😀 Õnneks juhtis üks kohalik sõbranna sellele tähelepanu ja nüüdseks püüan musitamised ilma hääleta tehtud saada 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.