Henry Iirimaa seiklused

Usun, et paljud teist ootavad juba huviga Henry loodetavasti peatselt ilmuvat raamatut (no pressure) tema Iirimaal elatud aja seiklustest. Natukene on ta inimesi oma blogis selle teemaga juba kurssi viinud, aga täna räägime täpsemalt, mida ilma abikaasa ja kolme lapseta Henry 18 aastat tagasi Iirimaale ikkagi tegema läks. Tema Iirimaal elatud aja blogipostitused leiad siit. Henry kolis 2001. aastal umbes 100 000 elanikuga Tartust,  üle 500 000 elanikuga Dublinisse. Varem oli ta korra klassiekskursiooniga küll Slovakkiat külastanud ja seega polnud tegemist täitsa esimese välismaal käimisega. Siinkohal tasuks muidugi võrdluseks ikkagi mainida, et enne Iirimaale kolimist oli ta isegi Tallinnas vaid umbes 10 korral käinud ja lennukeid vaid eemalt näinud.

Iirimaale sattus Henry tegelikult üsna juhuslikult. Nimelt ei saanud ta pärast gümnaasiumi lõpetamist ühelegi enda poolt valitud erialale ülikoolis sisse ja otsustas seetõttu hoopis kutsekasse minna. Pärast sealse ärikorralduse õppekava läbimist polnud tal õrna aimugi, mida oma eluga edasi teha ning oma dilemmadest klassivennale rääkides selgus, et sõbra isa tegeleb otsapidi ühe ettevõttega, kes inimesi välismaale tööle vahendab. Nii paluski ta sõbral uurida, kas ta isal oleks midagi pakkuda. Mõne nädala möödudes selgus, et ühte Dublini kolme tärni hotelli otsitakse öövahetuse portjeed. Sellisest pakkumisest kuuldes oli Henry alguses tegelikult väga skeptiline, sest Iirimaa tundus nii kaugel olevat ja sinna saamine väga kulukas.  Ta oli rohkem mõelnud näiteks Soome tööle minemise peale. Kõik see oli kusjuures kõvasti enne seda aega, mil eestlased massiliselt Iirimaale kalkuneid sulgima pagesid. Henry ei teadnud Iirimaast küll suurt midagi peale selle, et seal peaks inglise keelega hakkama saama. Koolis oli see tal küll vaid hindele 3, aga tal ei jäänud üle muud kui loota, et see on piisav. Kolimise väljakutse tundus piisavalt põnev, et seda mitte maha magada ja kindlust lisas ka fakt, et pakkumine tuli sõbra isa kaudu. Tol ajal olid praktiliselt igapäevased hirmujutud sellest, kuidas vahendajatega välismaale tööle mindi ja kohale jõudes ei olnud ei tööd, raha ega vahendajat. Lõpliku kindlustunde andis veel see, et kui tavaliselt küsiti Eestis töövahenduse eest raha tööotsijalt, siis selle ettevõtte kaudu tuli Henryl endal vaid lennukipilet osta, töövahenduse maksis kinni hotell, kes endale töötajat otsis. Tegelikult peakski nii olema. Tagasihoidlikust perekonnast pärit olles osutus ka lennukipiletite ja esialgse taskuraha leidmine perele kõri pitsitavaks väljaminekuks. Õnneks teadis ta sisimas, et teenib selle raha peagi tagasi ja saab siis peret enda poolt toetama hakata.

Iirimaale minnes ei olnud Henryl mitte mingit plaani. Ta tööluba kestis ühe aasta ja seega teadis ta, et vastu tuleb pidada vähemalt see aeg, ebaõnnestujana koju tulek ei oleks olnud mõeldav. Esimese poole aasta jooksul tegi ta 12-tunniseid vahetusi 7 päeval nädalas ja nii iga päev. Kui ta alguses arvas, et portjee amet on üks maailma lihtsamaid töid, kus tuleb vaid ukse juures seista ja klientidele taksosid tellida, siis kohapeal jõudis kätte reaalsus.  Selgus, et tegelikkus on hoopis teistsugune ja kuigi üks osa ta tööst oli ka klientidele taksode tellimine, siis seda tegi ta tegelikult väga harva. Sama hästi võiks öelda, et autojuht on tegelikult hoopis õlivahetaja, sest korra aastas ta seda ju ikka teeb. Portjee amet on Iirimaal midagi hoopis teistsugust kui Henry oli endale Ameerika filmide põhjal ette kujutanud. Reaalsuses oli ta vesti all olev särk ta iga päev enda vahetust üle andes läbimärg ja kilomeetreid justkui märkamatult pea 10 kogunenud.  Esimese vaba päeva võttis ta endale kusjuures alles kuus kuud pärast alustamist. Sõprade tekkides hakkas ta endale neli päeva kuus võtma. Henry tekitas endale olukorra, kus ta sai maksimaalselt raha teenida ja võimalikult vähe seda seltsielu peale kulutada.

Henry oli sõprade seas alati olnud see, kes seltskonda ühendas ja kokku tõi ning nüüd järsku oli ta täiesti üksi. Ta ei olnud mitte kunagi varem üksi elanud ja tundis seetõttu puudust nii emast, õest, sõpradest kui ka silmarõõmudest. Lisaks tundis ta näiteks puudust ka eesti keeles suhtlemisest, krabipulkadest ja kodujuustust. Algus Iirimaal oli üsna üksik ja nutt tikkus nii mõnigi kord silma. Kõik oli lihtsalt nii uus ning mitte kuskile polnud peitu minna ega kellegagi rääkida.  Õnneks see kõik möödus ja varsti tekkisid sõbrad justkui iseenesest. Tundub, et välismaalased hoiavad ikka võõrsil olles kokku ja nii saidki tema peamisteks sõpradeks hispaanlased kes võtsid ta kohe omaks. Nende seltskond  muutis kohapealse olemise kordades mõnusamaks. Üheks Henry unistuseks ongi kusjuures nendele samadele sõpradele Hispaanias Alicantes, Malagas ja Ibizal külla minna. See sama Dublini äärelinnas asuv hotell oli kõige hullumeelsem erinevate kultuuride segasummasuvila, mida Henry kunagi kogenud on. Kõige seal toimuva kohta kirjutab ta praegu vahelduva eduga ka raamatut.

Enda mäletamist mööda ei puhanud ta esimese Iirimaal elatud aasta jooksul kordagi. Koju läkski ta esimest korda aasta möödudes, vahepeal pidas ta perega ühendust vaid telefonisti, sest oli 2001.aasta ja teisi paremaid võimalusi lihtsalt polnud. Hotelli köögis oli küll telefon, aga selle kohal oli ka suurt silt, mis selgesõnaliselt keelas rahvusvaheliste kõnede tegemise. Henry tegi seda sellegipoolest hommikuti pärast öövahetuse lõppu. Iirimaal on kell ajavahe tõttu kaks tundi taga ja seega hommikul kella seitsme ajal helistades oli Eestis kell juba üheksa. Ta helistas kodustele umbes korra nädalas, aga oleks seda tegelikult tahtnud teha igapäevaselt. Tol ajal olid populaarsed ka internetikohvikud ja täpselt nende hotelli ees asuvast rongipeatusest pääses viis peatust eemal asuvasse linnakesse nimega Dun Laoghaire (hääldus: danliiri), kus sai hinnaga kaks naela tunnis internetis kodustega suhelda. Henry ei tundnud, et tema suhted kodustega oleksid Iirimaal elatud aja jooksul jahenenud. Vastupidi, nad tundsid üksteise tegevuse vastu palju enam huvi.

Iirimaal elades tundus kõige raskem toime tulla üksindusega, aga praegu tagantjärele mõeldes läks see igapäevarutiini sisse elades tegelikult kiiresti üle. Oma rolli selles mängisid kindlasti ka hispaanlased, kellega oli alati väga lõbus. Täitsa koduselt ei tundnud Henry end Iirimaal aga lõpuni välja ja teadis, et läheb Eestisse tagasi. Ta igatses kodu ja sealset elu ka siis, kui talle Iirimaal juba tegelikult täitsa meeldima hakkas. Kokku töötas Henry Iirimaal ligi viis aastat ja selle aja sisse mahub nii mõndagi frustreerivat ja naljakat. Eks kõikide nende seikluste kohta saab kindlasti ka tema raamatust lugeda, aga mainimata ei saa jätta esimest korda Iirimaale saabumise lugu. Õnnelikult lennujaama jõudes tahtis ta loomulikult kohe ka kodustele sellest teada anda. Selleks sammus ta telefoniautomaadi juurde, pandi mündi sisse ja rõõmustas ema. Hiljem taksosse istudes ei suutnud ta enam mitte kuskilt oma rahakotti leida, suure tõenäosusega oli see koju helistades telefoniautomaadi peale ununenud.. Pärast paaniliselt automaadini jooksmist selgus, et läinud oli nii rahakott, kui ka pere suure vaevaga säästetud 100 naela. Päris hirmutav oli esimest korda elus kauges riigis ilma ühegi sendita olla. See seik kirjeldab hästi 21-aastase Henry kogenematust maailmaasjades.  

Iirlaste huvitava kombena toob Henry välja ka selle, et kui iirlane on pärast pikka tööpäeva läbi nagu …. Briti raha, siis tema ei kiirusta koju, vaid läheb paariks tunniks töökaaslastega pubisse õlut jooma. Eestlased seevastu ei taha kella kukkudes teha muud kui koju pere juurde kiirustada.  Hotellis töötades võiks su samuti eeldada, et pärast pikka päeva orjamist tahavad inimesed esimesel võimalusel sealt minema saada, aga tegelikult jäädi ikka õlut jooma. Nimelt oli alkohol oma töötajatele hotellis tasuta (tegelikult ei olnud, aga kedagi ei huvitanud) ja seega jaurati seal ikka poole ööni. Vahele jäid vaid need päevad, mil eelmisest õhtust polnud peolised veel lihtsalt taastunud. Henry populaarsusele kolleegide seas aitas kaasa ka see, et tasuta õlle saamiseks tuli neil tema käest luba küsida. Tegemist oli küll pigem sümboolse loa küsimisega, sest eitavat vastust ei tulnud temalt kunagi. Ju nad tahtsid Henryga lihtsalt häid suhteid ka edaspidi omada ja seega tunnustasid ta autoriteeti.

Eesti ja Iirimaa erinevustest rääkides ei saa puudutamata jätta ka toidu teemat. Henry arvates on Iirimaa toit lihtsalt maailma igavaim. Sellega küll harjub ajapikku ära, aga just nimelt – harjub. Hästi oskavad nad teha ainult steike ja püreesuppe. Kusjuures just Iirimaal prooviski Henry esimest korda püreesuppe ja õppis seal neid koheselt ka armastama. Tegelikult proovis ta paljusid asju esimest korda elus just nimelt Iirimaal. Nende kohta kirjutab ta pikemalt kindlasti ka oma raamatus. Peale steikide ja püreesuppide kõlbas Iirimaal tegelikult süüa vaid Itaalia ja Tai toite. Ka hotellis olid Taist pärit kokad eriti hinnas, sest nad suutsid oma osavate kätega teha sellist kunsti, mida kohalikud varem näinudki polnud. Henryle meeldis ka Iirimaal elamisega kaasnenud vabaduse tunne. Ta ei tundnud end seal lõpuni kunagi koduselt ja seega polnud vaja  muretsenud ka teiste arvamuse pärast. Eestlaste üks peamiseid muresid on ju muidu ikka ja alati see, mida teised meist arvavad. Iirimaal keskendusid inimesed aga palju enam enda eludele ja teised neid väga ei huvitanud, mis andis Henryle võimaluse olla mõnevõrra metsikum ja kammitsatest vaba.

Esialgu oli Iirimaal harjumatu ka kohalike viisakus. Eestist tulles ei olnud ta lihtsalt harjunud pideva teretamise  ja päriselt ka teiste tegemiste kohta huvi tundmisega. Isegi poemüüjad olid soojad ja sõbralikud. Seda suurem oli muidugi kultuurišokk Eestisse tagasi tulles, kui isegi lennujaama lähedal asuva Statoili müüja tursanäoga otsa vahtis ja iga palve peale ohkas nii, nagu oleks temalt just ühte neeru palutud. Märkimisväärne on ka see, et Iirimaa politseinikud on täitsa tavalised ja normaalsed inimesed. Kui punase tule taga üle tee ootavate inimeste seas oli ka politseinik, siis mitte keegi ei jäänud rohelist ootama, vaid olles veendunud, et ühtegi autot pole kusagil näha, mindi politseinikust hoolimata üle tee, politseinik ise seal hulgas. Omamoodi oli ka kohalike distantsi mõõtmine. Eestis oleme harjunud vahemaid pigem kilomeetrites mõõtma, aga Iirimaal tehakse seda ajas. Ehk kui Eestis asub mingi pood umbes kilomeetri kaugusel, siis Iirimaal on see sama pood 10 minuti kaugusel.

Kuigi Henryle lõpuks juba tegelikult täitsa meeldis Iirimaal, siis ei olnud tal mitte kunagi plaani sinna jäädagi. Iirimaal elatud aastate möödudes püüdis ta korduvalt tegelikult ka Eestis kanda kinnitada, aga tagasi tulles polnud olustik kunagi selline nagu ära minnes. Lisaks palgale, millega sai vaid napilt sööduks ja arved makstuks, olid ka kõik sõbrad oma eludega vahepeal edasi läinud. Seetõttu võttis ta alati hotelliga mõne aja pärast uuesti ühendust ja läks tagasi. Nad olid tegelikult väga üllatunud, et keegi oli nõus nii palju oma elust tööle pühendama ja võtsid Henry seega alati rõõmuga tagasi. Lõppude lõpuks oli ta siiski seal vaid raha peal väljas ja seda õnnestus tal Iirimaal töötades teenida ühes nädalas rohkem kui Eestis tol ajal terve kuuga. Noore mehena tahtis ka tema endale vinget autot ja muretust. Loomulikult soovis ta võimalikult palju ka oma perekonda toetada. Tänu Iirimaal töötamisele oli tal näiteks võimalus koduste akende vahetamine kinni maksta. Üks Henry praegunegi unistus on oma emale tulevikus uus ja ohutum auto osta. Viimast korda pärast ligi viit aastat Iirimaal elamist ja töötamist otsustas Henry tagasi Eestisse minnes kõrgkooli astuda. Üsna varsti pärast seda kohtas ta ka oma tänast abikaasat ning seega ei olnud Eestisse jäämises enam mingit küsimust.

Abikaasaga koos on nad tegelikult samuti välismaale kolimise teemal arutanud, aga mõttetasandilt see vähemalt hetkel kaugemale jõudnud ei ole. Lastele välismaal elamise kogemuse pakkumine oleks ju tegelikult väga tore, aga perega kolimine ei ole paraku teab mis lihtne. Nende kodu on ostetud laenuga ning Henry tunneb, et tema turunduse alane haridus ei avaks just teab mis palju uksi välismaal. See ei ole nagu IT või keevitamine, mis üle maailma sama on. Inglise keel on tal ju tegelikult väga hea, aga tegemist ei ole siiski tema esimese keelega ja nii võib tõlkes kogu võlu kaduma minna. Suure tõenäosusega kõlaks ta sel juhul nagu paljud teisedki inglise keeles kirjutavad Eesti blogijad – kuivalt ja kooliõpilaslikult. Henry usub, et nad läheksid perega paariks aastaks seiklema, kui ta leiaks niši, mis tagaks sissetuleku asukohast sõltumata. Eesti keeles blogimine selleks kahjuks ei ole, sest peamise blogiga seonduva sissetulekuga toovad koostööpostitused, mis omakorda eeldavad Eestis viibimist.

Usun, et nüüd on õige aeg ka Henryt raamatu kirjutamisega sõbralikult natukene survestada. Mis ajaks võiks ta oma Iirimaa seikluste raamatu valmis saada? Mina arvan, et sellest saaks üks tore pakk näiteks jõuluvana kingikotti…


4 Replies to “Henry Iirimaa seiklused”

  1. Henry raamat võiks juba suviste koolilõpetajate kingikotti jõuda. Tänapäeval on maailm valla ja äkki inspireeriks selline raamat noori veel rohkem maailma avastama.

    1. Loodan, et Henry annab nüüd siis kiirelt sõrmedele valu ja hakkab aga klahve klõbistama 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.