Elust kohvri otsas

Pidev reisimine ja uutesse põnevatesse kohtadesse kolimine võib küll pealtnäha üsna glamuursena tunduda, aga sellel on ka oma pahupool. Täna jagan oma sõbranna Ele-Riinu kogemust tänaseks juba 6 aasta jooksul 4 erinevas riigis elamisest. Ele-Riinu jaoks käib aastate arvestamine tegelikult korvpalli hooaegade järgi. Nimelt on tema elukaaslane Siim korvpallur ja seega käib kogu ajaarvestus selle alusel. Hooaeg algab tavaliselt augusti keskpaigas või septembri alguses ja seetõttu toimuvad ka nende kolimised ja nii-öelda uue eluetapi algused üldjuhul umbes samal ajal. Meie saime kusjuures tuttavaks juba üle 10 aasta tagasi korvpalli mängides. Ele-Riin teeb seda ka tänasel päeval ja leidis endale just korvpalli kaudu ka Siimu.

Tänaseks on Ele-Riin elanud Leedus, Venemaal ja Itaalias ning on nüüdseks end sisse seadnud Hispaaniale kuuluval Gran Canaria saarel. Kui Leedus ja Venemaal oli elu nende jaoks üpris stabiilne, siis kaootiliseks muutus olukord pärast Itaaliasse Reggio Emiliasse kolimist. Nimelt jõudsid nad kohapeal vaid umbes kaks kuud olla enne seda, kui Siimu leping vigastuse tõttu lõpetati. Pärast seda läksid nad tagasi Eestisse operatsioonile ja taastuma.

Jaanuaris lendasid nad tagasi Itaaliasse, aga seekord Milano külje alla Varesesse, kus nad olid suveni. Käesoleval hooajal läks neil sobiva lepingu leidmisega aga natukene kauem aega ja seega otsustasid lõpuks vastu võtta ühe vigastatud mängija asendamise pakkumise Barcelona külje all Manresases. Ele-Riin leidis endale seal väga kiiresti ühe laheda võistkonna, aga kahjuks ei pikendatud Siimu lepingut ja seega tuli neil taaskord Eestisse tagasi minna. Detsembris jõudsid nad paar nädalat ka Madridi lähedal Fuenlabradas olla ning tänaseks on nad end sisse seadnud Gran Canarial. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaksid nad sinna jääma vähemalt selle hooaja lõpuni.

Kõige kodusemalt tundis Ele-Riin end Leedus elades ja seda arvatavasti päris mitmel põhjusel. Leedu lähedus Eestile ja fakt, et just seal elasid nad kõige kauem, mängisid kindlasti oma rolli. Leedust oli üsna lihtne ja kiire ka näiteks pühadeks Eestisse sõita. Ühtegi lemmikut riiki Ele-Riin otseselt välja tuua ei oskagi, kõik kogemused on lihtsalt niivõrd erinevad olnud. Praegu Gran Canarial elades on kliima küll täiesti suurepärane, aga asukohast tulenevalt peab Ele-Riin ka natukene rohkem üksi olema. Sealt võtab võistlustele minemine lihtsalt rohkem aega. Olenevalt sihtkohast on Siim kodust ära 3-5 päeva. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka Venemaal elatud aega, sest seal sai Ele-Riin oma silmaga näha “Võimalik vaid Venemaal” saatesse sobivaid olukordi ja inimesi. Nizhny Novgorodis elades tuli kõige külmemal ajal silmitsi seista ka näiteks -38 kraadiste ilmadega. Isegi kõikide puhurite kasutamisel ei läinud toas normaalselt soojaks. Seal elades ei tulnud Siim vahepeal ka mitme välismängu vahepealseks ajaks koju ja seega pidi Ele-Riin mõnikord lausa üle kahe nädala üksi kodus olema. Tuleb tunnistada, et üksinda võõras riigis ilma kohalikku keelt rääkimata ei olnud tal just kerge olla. Inglise keelega seal kandis midagi väga teha ei olnud ja seega ei jäänud muud üle, kui end lihtsalt kuidagi üksikute sõnade abil arusaadavaks teha.

Kolimise raskema poole kohta uurides ei hoida Ele-Riin end tagasi ja tunnistab, et selle juures on absoluutselt kõik raske. Kolimine on väga raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Iga uus koht on küll loomulikult huvitav ja suurepärane võimalus maailma nägemiseks, aga siiski on ette tulnud hetki, mil isegi tervis on kolimisega seoses märku andnud. Igas uues kohas tuleb jälle nii-öelda nullist alustada. Sisseelamine võtab aega ja see ei ole lihtne. Ele-Riin eelistab näiteks esimesed paar päeva uues kohas vaid rahulikult kodus olla ja asju lahti pakkida. See on justkui iseendale aja andmine uue reaalsusega harjumiseks ja turvatunde loomiseks. Korvpallurite seas on üldiselt väga haruldaseks jäänud mitmeaastaste lepingute tegemine. Enamasti tehakse 1+1 lepinguid, harvem ka 2-aastaseid. 1+1 tähendab seda, et aastane leping on kindel ja see pikeneb veel aasta võrra kõikide osapoolte kokkuleppel. Tegelikult ei taga aga ükski leping täielikku kindlustustunnet, sest mitte miski ei kaitse võimalike vigastuste või meeskonnasiseste muudatuste eest. Täpselt nii juhtus ju nendega Itaalias, kui vigastuse tõttu leping ennetähtaegselt lõpetati. Pärast seda ei jäänud muud üle kui operatsioonist taastuda ja uut kohta otsima hakata.

Kui Siimul algab tavaliselt igas uues kohas töö kohe pihta erinevate meditsiiniliste katsete ja trennide näol, siis Ele-Riin peab pärast esialgset sisseelamist alles alustama endale võistkonna leidmisega. Ta on ju tegelikult samuti korvpallur, aga kahjuks ei ole igas nende uues elukohas ka teda mõni võistkond juba ees ootamas. Kolimise valikuid tehakse siiski Siimu karjäärist lähtuvalt ja seega tuleb tal kohapeale jõudes endale ise aktiivselt võimalusi ja tegevusi otsima hakata. Ta küll proovib alati enda oskusi näitamas käia ja endale sobiv võistkond leida, aga kahjuks see alati ei õnnestu. Vahel lihtsalt puudub nende elukohas naiskond, või asub see mõnes teises linnas, kuhu ei oleks reaalne igapäevaselt trennideks kohale sõita. Venemaal näiteks ei saanud ta ise mängida just seetõttu, et nende kandis puudus naiskond, kus seda teha. Leedus ja Itaalias mängis ta ka ise professionaalsel tasemel. Hetkel Gran Canarial ta samuti ei mängi ja seetõttu on vahel keeruline hakkama saada teiste hukkamõistuga. Paljud inimesed vist tegelikult ei mõista, milliseid ohverdusi oma elukaaslase karjääri nimel kaasas käivad inimesed teevad. Pole vist raske aru saada, et iga paari kuu kuni aasta tagant uude kohta kolimise kõrvalt on üsna keeruline karjääri teha.  

Loomulikult arutab Siim enne mõne uue lepingu allkirjastamist kõike ka Ele-Riinuga, aga reaalsuses kolitakse ju ikkagi sinna, kus parasjagu parimat lepingut pakutakse. Vastavalt lepingus märgitud nõudmistele peab klubi neile üldjuhul ise elukoha otsima. Kui pakutav ei peaks sobima, siis saavad nad alati ka ise uue koha otsida. Näiteks Leedus elades oli neile ette antud teatud summa, mille eest nad said ise korteri valida. Venemaal organiseeris korteri neile klubi. Itaalias elasid nad ühes väikeses hotellis, kus polnud näiteks ahju ja pesumasinat. Pesu pesemiseks tuli alati alumisel korrusel asuva pesumaja teenuseid kasutada. Neil oli tegelikult võimalus ka korterisse kolida, aga selle elamise asukoht oli neile lihtsalt kõige sobivam. Alati on oluline, et nii Ele-Riin kui ka Siim saaksid mugavalt ringi liikuda.

Uute sõprade ja tuttavate leidmine Ele-Riinu jaoks tegelikult polegi teab mis raske. Enamasti tekib tugevam klapp enda ja Siimu võistkonnakaaslaste ning nende elukaaslastega. Uute sõprade leidmise asemel on tegelikult hoopis raskem nendega pärast hooaja lõppu hüvasti jätmine. Eriti raske on siis, kui asju tuleb pakkima hakata täiesti ootamatult. Just see juhtus eelmise hooaja alguses Itaalias. Kõik algas justkui ideaalselt, sest Ele-Riin leidis ka endale täiesti suurepäraste inimeste, juhtkonna ja treeneriga võistkonna. Kahjuks jõudis ta selles võistkonnas mängida vaid umbes poolteist kuud enne Siimu lepingu enneaegselt tühistamist vigastuse tõttu. Sel ajal jõudis reaalsus kohale ja Ele-Riin sai aru, et nüüd tulebki jälle kolida. Tahab ta seda või mitte. Ilma liialdamata nuttis ta sel ajal üle nädala. Niivõrd kurb oli kõige ja kõigiga taaskord hüvasti jätta. Aeg oli edasi liikuda ja ei jäänud muud üle kui üksteisele sel keerulisel ajal lihtsalt toeks olla. Igas elatud kohas on loomulikult tekkinud ka lähedasemad inimesed, kellega suheldakse üsna tihti asukohast ja vahemaast hoolimata. Eestis käivad nad üldiselt vaid suvisel ajal pärast hooaja lõppemist või kui mõne tõrke tõttu leping lõpetatakse.

Teiste mängijate elukaaslastega on kusjuures tulnud jutuks, et niimoodi oma teisel poolel järel käimist kritiseeritakse üsna palju ja seetõttu on ilma jäädud ka osadest inimestest oma eludes. Ele-Riin tunnistab, et mõned inimesed on aja jooksul tõepoolest ka tema elust kadunud, aga see on vist paratamatu. Pereliikmete ja sõpradega suheldakse muidu ikka üsna tihti ja õnneks leiavad nad tavaliselt aega ka vähemalt korra hooaja jooksul külla tulemiseks. Lisaks lähedaste sõprade ja pereliikmete igatsemisele tunneb Ele-Riin välismaal elades puudust ka õigest keefirist, hapukoorest, mustast leivast ja Kalevi maiustest. Nende edasiste plaanide kohta ei oska ta praegu öelda muud kui seda, et plaane võib ju teha igasuguseid, aga tegelikult ei tea kunagi, mida elu toob. Vähemalt hetkel tundub kõige reaalsem see, et kunagi tulevikus kolitakse ikkagi tagasi Eestisse.

Kuigi stabiilsuse puudumine ja pidevalt kolimine on raske, siis tegelikult on Ele-Riin siiski õnnelik ja enamuse ajast naudib täiel rinnal Siimuga maailmas ringi rändamist.

Kas teie suudaksite sellist elu elada? Mida te arvate oma kaaslase karjääri nimel enda oma justkui natukene ohverdamisest?

6 Replies to “Elust kohvri otsas”

  1. Ele-Riin on väga tubli, et suudab sellise eluga toime tulla. Edu mõlemale!

    1. Olen nõus, et selline elustiil võib kohati päris kurnav olla ja sellega ei ole alati lihtne toime tulla. 🙂

  2. Mina ei suudaks vist kunagi sellist elu elada. Mul on suur austus inimeste vastu, ke suudavad niimodi elada ja sellele pingele vastu pidada.

    1. Olen nõus, et selline elustiil ei sobi kohe kindlasti mitte kõigile 🙂

  3. Ilmselt suudaksin sellist elu elada nooremana, kuid mingis vanuses tahaks ikka päris oma kodu. Olen ise aasta enda valikul Ameerikas olnud, kuid tundsin ennast kuidagi kodutult ning tagasitulek oli teadlik valik. Aga kindlasti on hiljem lahe sellist eluetappi meenutada.

    1. Ma ise elasin aasta Madridis ja nüüd olen end sisse seadnud Gibraltari piiri äärde ning tunnen ennast väga hästi, sest kõik kolimised on olnud nö vaba tahte alusel. Kujutan ette, et “sunniviisiliselt” kolimine võib üsna stressirohke olla. Olen samuti kindel, et kunagi on kõiki selliseid eluetappe väga tore meenutada! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.