Elu Tai paradiisisaarel

Kätte on jõudnud aeg avaldada enda blogi “Teiste lood” rubriigi järjekordne postitus! Sel korral jagan teiega oma venna Johannese ja tema elukaaslase Marilyni Taisse kolimise kogemust. 2017. aasta suvel said nad aru, et neil on sõna otseses mõttes lihtsalt kopp ees Eestis olemisest ja nii nad võtsidki vastu otsuse pärast Marilyini magistri lõpetamist ühele suurele seiklusele minna. Kõigepealt läksid nad sõpradega Filipiinidele puhkama ning 2018. aasta veebruaris jõudsid nad kahekesi Taisse. Valituks osutus Tai oma odavuse, hea kliima ja imeliste toitude tõttu. Nende uueks koduks sai Tai lõuna osas asuv saar nimega Koh Phangan. Tegemist on Tai suuruselt viienda saarega (125 km²),  kus elab püsivalt natukene alla 12 000 inimese.

View this post on Instagram

Let it snow, let it snow, let it snow

A post shared by Silver-Johannes Ilumäe (@silverjohannes) on

Koh Phanganile saamiseks on kaks peamist varianti, kas läbi Surat Thani või Koh Samui. Surat Thani lennujaamast Koh Phangani saarele jõudmine võtab aega vähemalt 4 tundi, sest bussisõit lennujaamast sadamasse kestab umbes 2 tundi ning seejärel tuleb sama kaua ka praamiga sõita. Bussi- ja laevapileti pakett maksab tavaliselt 500 thb ehk umbes 13,5 eurot. Teie variant saarele saamiseks on lennata esialgu Koh Samui saarele ning seejärel sõita umbes 20-45 minutit (olenevalt firmast) katamaraaniga. Hinnad jäävad 200-300 thb ehk umbes 5-8 euro kanti.

Taisse kolimise juures iseenesest midagi keerulist tegelikult ei olnudki. Tüütu asjana võiks lihtsalt viisade pikendamise välja tuua. Nimelt tohivad Eesti kodanikud viibida Tai Kuningriigis viisavabalt kuni 30 päeva ning pärast seda on võimalik kohalikus immigratsioonibüroos oma viisat veel 30 päeva võrra pikendada. Just seda tegid ka Marilyn ja Johannes.  Pärast 60 päeva möödumist läksid nad Malaisias Penangis asuvasse Tai saatkonda ja taotlesid 60 päevase viisa, mida nad hiljem veel 30 päeva võrra said Tais kohapeal pikendada. Niimoodi käisid nad Malaisias kahel korral. Otseloomulikult oleks parim variant kohe tööviisa saamine, aga kahjuks on seda üsna keeruline saada, sest see on tööandjale väga kallis. Tööviisa tegemine ise maksab umbes 3000 eurot ning lisaks sellele on seadusega kehtestatud palk, alla mille ei tohi tööandja viisa saanud välismaalase maksta. Kohalike palgad on reaalsuses sellest kehtestatud miinimumist aga kordades väiksemad ja seetõttu saavad üldjuhul tööviisa vaid tõesti vajalikud ja hinnatud spetsialistid.

Johannes töötas Koh Phangani saarel alguses selles luksushotellis juhiabina ja Marilyn ühe seljakontirändurite hosteli retseptsioonis. Viimastel Tais elamise kuudel aitasid nad koos ühel kohalikul ettevõtjal üles seada uut restorani. Tais töötavad inimesed kusjuures 6 päeval nädalas ja kui nad alguses ei suutnud ära imestada, kuidas inimesed niimoodi jõuavad, siis pärast ise koos kohalikega tööl käimist said nad sellest väga hästi aru. Paljud neist lihtsalt ei teegi tööl tööd. 😀 Marilyni kolleegide jaoks oli näiteks täiesti normaalne retseptsioonis leti taga kulmude värvimine ja kitkumine, küünte (ka varbaküünte) lakkimine ja lõikamine, jalgade raseerimine, sarjade vaatamine, telefonis passimine ja pidevalt helistamine ja söömine.  Normaalne! 😀 Kohalikud kolleegid võisid täiesti süümepiinadeta ka töö ajal magada ning klientidega tegeleda endale sobival ajal, näiteks siis kui seriaalis tuli parasjagu reklaamipaus. Naljakas on ka see, et kõik krooksusid pidevalt kõva häälega ja nii pidi Marilyn mitmel korral piinlikusest maa alla vajuma kui mõni kolleeg süüdimatult kliendile näkku krooksus. 😀

Alguses sai juba mainitud, et nad otsustasid Taisse kolida sealse hea kliima, imeliste toitude ja üldise odava hinnataseme tõttu. Ilm on saarel tõepoolest hea, sest päike sillerdab taevas praktiliselt kogu aeg ning aastaringne keskmine temperatuur on umbes 28 kraadi. Tõsi, vahepeal tuleb rinda pista ka vihmasema perioodiga, aga see on tegelikult isegi pigem mõnus. Lisaks ilusatele ilmadele jumaldavad nad mõlemad ka Tai toite (kuigi millalgi tekkis igatsus ka Eesti toidu järele). Johannese lemmik kohalik toit on kindlasti pad thai ja Marilynil papaia salat. Omamoodi on see, et söögikohtades tuuakse alati lauda ka neljast topsikesest koosnev maitseainete valik. Seal on ühes purgis alati tavalised tšilli helbed ja siis kas kaks pudelit erinevaid vedelikes tšillisid või üks pudel vedelikus tšillit ja teises sojakaste. Viimases topsis on alati suhkur. Soola jaoks seal lihtsalt oma kohta ei ole ja seda ka mitte kunagi lauale ei tooda.  

Positiivsete asjade järel tundub paslik natukene ka negatiivsetest asjadest rääkida. Koh Phanganil elab küll umbes 12 000 inimest, aga kahjuks ei räägi kohalikud üldiselt piisavalt hästi inglise keelt ja turistid ei jää sinna üldjuhul kauemaks kui paariks nädalaks ning seetõttu oli väga keeruline endale sõprade leidmine. Otseloomulikult tekkisid neil Tais elades omad tuttavad, aga õigeid sõpru nad kahjuks ei leidnud ning pikapeale muutis see natukene kurvaks. Lisaks sellele muutis elu keerulisemaks ka pidev viisade uuendamine. Kui töö leidmine osutus oodatust tegelikult palju lihtsamaks, siis pikaajalise tööviisa saamise oli siiski päris keeruline ja nii võetigi pärast 8 kuud Tais elamist vastu otsus edasi liikuda. Pärast paari nädalat Malaisias seiklemist otsustati korraks Eestisse perele külla tulla ning seejärel hoopis Austraaliasse põrutada. Praeguseks on nad ennast Perthis sisse seadnud, head töökohad leidnud ning on oma otsusega igati rahul. Kindlasti jagan teiega tulevikus ka nende Austraaliasse kolimise ja seal enda sisse seadmise kogemusi.

Otseloomulikult ei jätnud ma uurimata ka nende Koh Phangani saare lemmikuid paiku. Kuna saar on üpriski väike ning väga populaarne, siis kahjuks selliseid avastamata pärleid seal väga pole. Pigem soovitavad nad endale rolleri rentida ja lihtsalt mööda teid ringi sõita ja niimoodi kohalikku elu avastada. Kindlasti tasuks kõrgematest punktidest nautida saare imeilusaid vaateid (Three Sixty Bar on parim koht päikeseloojangu nautimiseks) ning tähelepanelikult puude latvasid jälgida, sest nii mõnelgi korral võivad sealt ahvid vastu vaadata. Kindlasti soovitavad nad külastada ka Pantip’i ööturgu, mis toimub igal õhtul umbes kella kuuest kuni kümneni ja kus saab maitsta parimaid kohalikke roogasid.  Taisse minnes soovivad kõik arvatavasti ka rannas mõnuleda ning Koh Phangani parimad rannad selleks on Haad Rin, Bottle Beach ja Thong Nai Pan Yai. Lisaks oma ilusatele randadele on Koh Phangan väga tuntud ka oma joogakeskuste ja pidude poolest – Full Moon, Half Moon, Black Moon, Waterfall. Kui Full Moon on ainult kord kuus, siis Half Moon on iga kahe nädala tagant ja ülejäänud on enne või pärast Full Moon pidu. Lisaks sellistele suurematele pidudele toimub alati midagi ka kohalikes baarides ja seega peoloomadel igav hakata ei tohiks. Joogahuvilised peaksid aga sammud seadma Sri Thanu rajooni. Lisaks kõigele eelnevalt tasub Koh Phangil kindlasti nautida ka häid häid ja odavaid massaaže.

Kui kellelgi tekkis nüüd suur soov ka ise Taisse põrutada, siis küsige julgelt nõu ja ma proovin kõikidele küsimustele vastata! Lisaks ootan huviga kõikide põnevates maailma paikades elavate eestlaste kontakte, et nende lugusid teiega jagada!

You Might Also Like

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.