Eestis käimise muljed

Täna on mu eelviimane päev Eestis ja ma olen terve siin oleku aja haige olnud. Kui esimestel päevadel vaevasid mind lihtsalt kinnine nina ja natukene hell kurk, siis pärast seda lisandusid ka palavik ja lihtsalt üldine väääääga nadi enesetunne. Viimased paar päeva on natukene parem olnud, aga köhast. nohust ning väikesest palavikust pole ma siiani lahti saanud. Ma siiski püüan end sellest kõigest mitte üleliia segada lasta ja olen proovinud kõikidel oma varem planeeritud kokkusaamistel ära käia. Nii tore on ju kõiki täna ja muljetada! Otseloomulikult naudin täiega ka empsi poputamisi 😀 

Miski ei ületa empsi tehtud hommikusi pannkooke!

Eelmisel kolmapäeval käisin vanadel kolleegidel külas ja seal oli äraütlemata tore. Ma veel tagasihoidlikult arvasin, et üle tunnikese mul seal ikka ei lähe, aga lõpuks jutustasin seal kokku 2,5 tundi. Pean tunnistama, et ma täitsa igatsen seda nö kontori melu ja sagimist. Otseloomulikult on kodus töötamisel ka tohutu suured plussid, aga minusugusel aktiivsel suhtlejal võib nii üsna kiiresti igav hakata ja püüan seetõttu vähemalt paaril korral nädalas end kodust välja ajada ja kellegi näiteks jalutama või lõunale kutsuda. Kontoris töötades meeldiski mulle kõige rohkem teistega koos asjade arutamine, nõu küsimine jne. Ma teadsin, et alati on kõrval kabinetis keegi, kellelt saab vajadusel abi ja soovi korral niisama juttu puhuda. 

Lisaks vanade töökaaslastega muljetamistele olen käinud ka mitmetel lõuna- ja õhtusöökidel, et rahulikult endale armaste inimestega lihtsalt näost näkku rääkida ja koos olla.  Kahjuks kõiki kursaõdesid ma ei näinud, aga Tartus resideeruvad tüdrukud said küll kõik üle vaadatud! 🙂 Parimate sõbrannade pundiga muljetasime alguses kodustes tingimustes ja seejärel otsustasime vanade aegade mälestuseks Shootersisse tantsima minna! Ausalt öeldes pidin ma natukene pettuma, sest praktiliselt ühtegi inimest me enam Shootersis ei tundnud ja kõik peolised tundusid beebid 😀 Õnneks me sellest ennast  segada ei lasknud ja tantsisime nagu hullud. Väga mõnus oli. Järgmisel hommikul saime veel kõik koos hommikusöögiks Kremplis kokku. Mida veel tahta kui üks idülliline laupäevahommikune hommikusöök oma lemmikute inimestega? 

Lisaks erinevatele söömingutele jõudsime sõbrannadega ka pildistama. Nimelt on meie pundis üks imearmas Krõõt, kes tegeleb fotograafiaga ja on alati nõus oma hulle sõbrannasid pildistama. Mul on selle üle nii hea meel, sest selliseid fotosid on aastaid hiljem nii tore vaadata! Mul oli minu väike vend ka kaasas (läksime pärast kinno) ja selleks, et Krõõt ka mõnele pildile jääks, aitas tema ka mõned fotod teha. Tänu Krõõda kiidusõnadele tekkis tal kohe huvi fotograafia vastu ja plaanib nüüd sünnipäevaks saadava raha eest endale kaamera osta 😀 Seetõttu olen ma temaga juba kahel korral pidanud Photopointi ja Euronicsi poodides käima 😀 Eks näis, kas see huvi jääb päriselt ka püsima või mitte.

Kinos käisime vaatamas multifilmi Grinch ning otseloomulikult võtsime endale ka nachod ja suure popcorni 😀 Multikas meeldis meile mõlemale, aga pean tunnistama, et saalitäis väikeseid lapsi pole just kõige toredamad kaaslased kinos käimiseks 😀 Iga natukese aja tagant oli kellelgi vaja midagi kommeteerida jne. Õnneks see mind liiga palju ei seganud. Pärast kino saime empsi ja co. kokku ja läksime Tartu raekoja platsile jõulutulede süütamist ja valgusküla avamist vaatama. Minu arust oli tegemist väga armsa üritusega ning pärast mõnusat kuuma glöggi joomist polnud ka liiga külm. Mulle väga meeldis sealne väike muusikaline etteaste ja õnneks ei pidanud keegi ka liiga pikkasid kõnesid. Pärast tulede süütamist muutus linn kordades ilusaks ning tänu ilusale lumisele ilmade tuli jõulutunne peale küll. Eelmisel aastal mind esimesel advendil enam Eestis ei olnud ja seetõttu nautisin ma sel aastal neid üritusi vist topelt! 😀 

Täna käin ma Eestis veel juuksuris. pakin asjad, ostan poest head ja paremat kaasa ning naudin päeva pere seltsis. Nii mõnus on lihtsalt kodus kamina ees istudes teed juua ja kaunistatud kuusepuud imetleda 😀 Lisaks sellele kavatsen veel mitu head musta leivaga võikut süüa ja paar kohukest pintslisse pista. Tegelikult tahaksin ma väga veel ka ühe vana töökaaslasega kokku saada, aga oma kehva tervise tõttu tuleb see vist ära jätta. Alguses proovisime juba esmaspäeval kokku saada, aga juba siis pidime selle mu palaviku jms tõttu ära jätma. Natukene ajab vihale ikka küll, et kuidas ma jälle Eestis olles haigeks jäin, aga õnneks ei sain suures plaanis kõik soovitud asjad tehtud ja inimesed nähtud. Ühesõnaga on mul väga tore reis olnud, aga sisimas igatsen ikka juba oma palmide all asuvasse koju tagasi. Otseloomulikult hakkan seal olles kohe sõpru ja perekonda igatsema, aga loodetavasti näen neid kõiki juba varsti!

You Might Also Like

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga